Mõisa talu blogi

Vesidraakon toob küllust – neile, kes selleks valmis on

2012-01-23T11:10:00.003+02:00

Draakon kuulub Hiinas heatahtlike müstiliste olendite hulka, kes toovad kaitset ja külvavad edu. Draakoni energias aastad on lasterikkad, inimesed soovivad sel perioodil abielluda, teevad karjääri või käivitavad uusi projekte.

23. jaanuaril algav Draakon kannab endas yang Vee energiat, mis on pidevas kulgemises nagu suur lai jõgi. Selline energia on harjunud tormakalt, ettevaatusabinõusid järgimata edasi liikuma. Nüüd sõltub palju sellest, kuidas sa algavaks aastaks ette oled valmistunud. Kas tead, kellena ja kuhu tahad jõuda? Kui jah, siis ära kõhkle, korrigeeri plaan ja vii see ellu. Analüüsi oma praktilisi vajadusi ja võimalusi. Sinu jõupingutused võivad tuua uskumatut edu. Kuid tea, et tegutseda tuleb kiiresti, sest viivitades, kasutab sinu õnnelikku võimalust keegi teine.

Loe edasi siit

HEAD VESIDRAAKONI AASTA ALGUST!!!

Mul on kodus EHS-i poolt tunnustatud tõutäkk :D

2011-11-11T12:24:00.001+02:00

EHS-i tõukomisjon tunnustas Atilaiu aretusse sobivaks.
Nüüd siis vaja ära teha põlvnevise õigsuse geneetiline ekspertiis ja ongi asi ametlikult kehtiv.
Sugupuu, pilt ja kontakt.

Koolitus "Angoora küülikutest nii- ja naapidi" 27. november 2011

2011-11-11T12:19:00.001+02:00

Olete oodatud koolitusele pühapäeval, 27. november 2011 Mõisa tallu, Sulu külas, Märjamaa vallas, Raplamaal. Algusaeg 12.00 (kogunemine alates kella 11.30st). Riietuda soojalt.

Koolitusel räägime:
* angoora küülikute eripärast
* söötmine
* pidamistingimused
* karvkatte hooldus

Koolituse läbiviija: Ivi Särg
* erikülalisena Mall Parvi, kes lubas rääkida oma kogemustest angoorade pidamisel.

Eelregistreerimisega kuni 25. november 2011 e-maili aadressil ivi.sarg@gmail.com
Info telefonil 53481622 Ivi

Kohtade arv piiratud. Eelisjärjekorras Heifer projekti pered ning karusloomakasvatuse kursusekaaslased ;)

Peredele, kes saavad projektist angooraküülikud, on see koolitus kohustuslik. Vastasel juhul enne loomi kätte me ei saa anda. Pärast koolitust võimalus oma loomad kaasa võtta.

38 angoora küülikut Heifer projektile Rootsist

2011-11-11T12:18:00.001+02:00

Minu pooleldi pügatud küülik

... ja siin nad nüüd ongi. Neli pikka väsitavat(t)ööpäeva ja kaks ööd laevas. Õnneks leidsime super laheda laevakompanii.Soovitan soojalt. Liin sõidab Paldiski ja Kapellskäri vahel. Laevatäisrekkamehi ning võrratu teenindus ning imehead söögid (hommiku ja õhtusöökkuulusid hinna sisse koos kajutiga). Ja ainult 10 tundi merel. Tallinnasadamast väljuvatel laevadel tuleb veeta alates 16 tunnist. Esimene lahe muljesellest laevast oli see, kui jõudsin laeva peale registratuuri ning sealt ilmusleti alt kohe šampuse pudel mulle, kuna tuli välja, et mul hakkas just tunniaja pärast sünnipäev. Nüüd tagasitulles, olles eksinud rekkade vahele ja eileidnud teed ülesse salongi, siis autode pealelaadija varmalt kohe juhendasmeid liftini. Väga lahe ja viisakas vene vanapapi. Me küll kummagi keelt eiosanud, aga saime koos arusaamisele, et angooraküülikud meil autos ontippkvaliteediga :D

Killavoor. Esiplaanil minu valvekoer,
kes siis valvas terve sõidu kallist
cargot.

Aga nüüd küülikutest. Nagu öeldud, siis tuli neidkaasa 38 isendit. Enamuses on valged, aga palju on ka värvilisi. Täpselt eiteagi. Silme ees on kõik kirju.

Kolmapäevase päeva veetsime ühes küülikufarmisõppides angoorade pidamisest ja pügamisest. Saime ka ise kätt proovida omaküülikute peal. Vaadates omanikku pügamas, tundus see imelihtne, aga haaratesise käärid kätte, siis oi oi oi... polegi mingi naljaasi see pügamine.

Nüüd siis oleme juba nädal aega tagasi olnud. Paar päeva tagasi käis ka vet.amet loomi üle vaatamas ning nad jäid nähtuga rahule. Paar nädalat veel vastu pidada ning siis saavad loomad omadesse kodudesse laiali minna. Nimelt meid pandi 3 nädalaks karantiini... jee... Kui enne oli mul 8 küülikut, siis järsku üleöö kasvas peade arv 46 küülikuni. Oleks siis puuridki olemas... aga njahh... mida pole, seda pole. Nüüd siis kooli kõrvalt vihun aga puure teha, et endal elu lihtsam oleks. Ajutiselt on nad mul ära paigutatud, aga graanulite andmine on vähe raskendatud. Noh, vähemalt saan ma omale nüüd puurid kiiremas korras valmis, muidu ongi see töö muudkui veninud ja veninud.

Esimene paigutus. Pooled loomad on veel autos. Teine korrus
tuli ka veel peale naaritsapuuride näol (võrgutükid usteks
kaablikrõpsudega kinni pandud)

Tänan tähelepanu eest ning kohtume koolitusel,

Ivi

Suvi on möödunud võideldes PPB-ga

2011-10-18T14:11:00.000+03:00

... ehk palavuse, parmude ja borrelioosiga. Lihtsalt ei ole suutnud ennast käsile võtta ja siia kirjutada. Tobe on olla haige, aga ega haigus ei hüüa tulles.

Aregon mõni päev tagasi

Aga nüüd siis meie suvest. Aregoni sünnist on möödas juba pea 4 kuud. Ta on kasvanud suureks ja arukaks kutiks. Olles ainuke laps peres, siis ehk ka veidi ära hellitatud :-/ Mingi aeg tagasi sai ta ka omale kiibi kaela sisse. Praegu ootame EHS-i peret teda ülesjoonistama ning arvele võtma. Ühesõnaga temal läheb hästi. Naudib oma lapsepõlve ja on rahul eluga. Teebal nii eriti hea ei ole. Hakkas siin septembri lõpus kohutavalt köhima. Nüüdseks saanud pika ACC kuuri koos Mycolit nimelise ürtide seguga. Ma ei ole päris kindel, aga kahtlustan, et ta on saanud põllukemikaalide mürgituse, sest tal hakkas umbes samal ajal minema halvemaks, kui toimus põldudele mürkide pritsimine suure tuulega, mis oli meie maade poole. Kahjuks ei võta PRIA ega Keskkonnakaitse mitte kui midagi ette, et põllumehi taltsutada. Taimekaitseseadus selgelt dikteerib, et pritsida võib ainult öisel ajal ja mitte tugavama kui 4 m/s tuulega. Meil toimub siin kõik päise päeva ajal ja tugevate tuultega. Samuti sai mürgituse minu sõbranna, kes sattus peale seda kohe kiirabisse, kus ta käib tänase päevani hingamisprobleemide pärast. Ka minul on pikemat aega olnud hingamisraskused. Ei tea kas borrelioosist või ka kemikaalide mürgitusest...

Atilaid peale jõudluskatseid

Aga see selleks... Vähe ilusamatel teemadel ka. Mäletate ehk et aasta alguses tuli meie juurde Hiiuma kutt Atilaid, otsima omale pruuti ning sügiseks uut kodu. Kõik selle on ta saanud. Teeba peaks temast tiine olema ning kodu on ta ka leidnud omale meie juures. Nimelt alates 24.august 2011 on Atilaid minu nimel. Eelmise omanikuga said käed löödud peale edukat esinemist EESTI TÕUGU NOORHOBUSTE ÜLERIIGILIStel JÕUDLUSKATSEtel TORIS, 12.08.2011.A.

"Oma Hobu" oktoobri numbris lk.51 kirjutatakse järgmist: "Atilaid / Mõõdud: 142-170-19. Hinded 8-8-7-7,5-8-8-8. I auhind. Hinnang: Must, i Aku 684E. Täkku esitatakse teist korda. Eelmisel aastal sai I auhinna. Täkk on tõus väga vajaliku värvusega. Must värvus on langemistrendis ja seda tuleb tõus suurendada. Tõutüübilt väga hea, samuti on täkutüüp hästi arenenud. Emapoolne põlvnemine on tõule vajalik kui vähelevinud. Väga hea kehaehitusega täkk, nõrgimaks küljeks on jalgade ehitus. Täkk on hea liikumisega. Tema käitumine ja iseloom on aastaga tublisti paremaks muutunud."

Anne ja Aura Aurora sügisvalguses

Kollektsioon Hiiumaa hobused: Atilaiuga pole veel Hiiuma hobuste sisseränne lõppenud. Samuti on asunud meie juurde elama tori-hannoveri vereline 12 aastane mära Anne ning 1,5 aastane eesti tõugu mära Aura Aurora. Samuti on Teeba juured Hiiumaalt pärit. Tema ema Alisa on sündinud Hiiumaal Ristitee talus. Teeba vanaema Tiina ja vanaisa Aroon on mulle vägagi tuttavad hobused. Tiinaga õppisin ma oma esimesed galopid maastikul ning Arooniga olen ka palju ringi kapanud ning turiste saatnud maastikumatkadel... Hmmm... Head vanad ajad...

Nüüd on kappamised maastikradadel ainult unistusteks. Hobused on, aga pole jõudu ega jaksu nendega ratsutamas käia... HOIDUGE PUUKIDE EEST!!! ja vähemagi kahtluse korral laske perearstil teha borrelioosi test. Ma ka kunagi mõtlesin, et ah, ega mina ju haigeks ei jää. Nüüd kui tervis on täitsa p..s ja diagnoositud vana-borellioos (üle 10 aasta tagune), siis enam pole mitte midagi peale hakata kui leppida tõsiasjaga, et ega paremaks ei lähegi (eriti). Elan üks päev korraga, katsun päeva õhtusse veeretada ning loodan, et saan öösel magada ilma suuremate valudeta.

Saage tuttavaks... AREGON

2011-07-08T20:40:00.002+03:00

Sündinud 25.juuni 2011 kell 4:21 hommikul.

Esimene tund

Esimene päev

Kahe nädalane

Täku taltsutus nagu vanasti

2011-06-13T19:01:00.000+03:00

Eile oli ikka üle mõistuse kuum ilm. Terassil näitas temp lausa +38 kraadi. Siiamaani pole see üle +32 läinud. Täielik tuulevaikus oli ka. Otsustasin minna jõkke ennast jahutama ning teel jõe poole vaatasin õnnetuid hobuseid, kes samuti vaevlesid kuumuse ja sitikate käes. Esimeseks võtsingi Teeba näpu otsa ja läksime jõe poole. Ta vaeseke ei saanud muidugi alguses aru, et miks ma teda nii jubedasse kohta tahan meelitada. Kindlasti on vesi põhjatu ja ta upub ära. Pika veenmise peale otsustas ta siiski julguse kokku võtta ning astus vette. No küll oli tal suur üllatus, et vesi ulatus ainult põlvini. Kõndisime veidi sügavamale ja hakkasin talle vett kätega peale viskama. See juba oli talle vägagi meeltmööda ning ta nõustus seisma täiesti lahtiselt jões, ise veel esimeste jalgadega kraapides omale vett peale. Jõest lahkudes ja kopli poole jalutades oli näha tõelist rahulolu ta näolt.
Tunnike enda soojendamist verandal ja siis oli käes Ati kord ta vette viia. Nagu arvata võis ei tekkinud tema vette viimisega mingeid probleeme. Otsustasime jalutada temaga mööda jõge ülespoole ujumiskohta, kus vesi ulatus talle poolde keresse. Kuigi talle alguses vett selga visates võttis ta seda kui ohuna, siiski rahunes ta üsna ruttu kui tundis leevendust sääsehammustustele. Lõpuks rahunes ta nii maha ja hakkas täiega nautima seda veesõda. Mõtlesin, et proovin testida vanemate eestlaste poolt räägitud hobuse taltsutamiste lugusid... vees. Kuna vees on hobusel raskem kiireid liigutusi teha, siis vanasti oligi õpetatud palju hobuseid meres või kuskil jões või tiigis. Läksin siis minagi talle kõrvale ja hakkasin vees üles-alla hüppama ta kõrval. Algul vaatas küll, et täitsa lolliks läinud olen, aga peagi ta harjus ning siis viskasin ennast kõhuli üle hobuse... ei mingit reaktsiooni. Nii ma kordasin seda harjutust mitu korda. Paar korda küll kippus ta liikuma hakkama, aga kerge surve päitsetest enda poole ja ta rahunes kohe. Kui see harjutus mõlemalt poolt edukalt läbitud, siis järgmiseks harjutuseks oli viia jalad talle laudja peale, lamades ise kõhuli hobuse seljas ning samal ajal silitades hobuse kaelaalust. Ka see läks meil väga rahulikult. Jäi veel üle viimane harjutus... selga istumine. Mõtlesin veidi, et kas ikka tasub proovida? Hüppasin kõhuli selga, panin jalad laudjale ning siis viisin need teine-teisele poole hobust ning libistasin ennast õigesse kohta istuma. Ati ei liigutanud kõrvagi selle peale ning oli väga rahul oma eluga. Veidi vist imestas, et kuidas ma nii kõrgele temast sain, aga see ei tundunud teda häirivat... Selleks korraks siis piisas ning jalutasime tagasi allajõge kohta, kust veest välja sai. Koplisse jooksis Ati väga kerge sammuga, ise mängeldes ja vehkides pead küljelt-küljele... Nii lahe oli...
Kahjuks polnud meil veekindlat fotokat, et pilte teha sellest esimest selgamineku korrast :( aga mälestus jääb. Ahjaa... mõned päevad tagasi sai Ati esimest korda tutvust teha sepaga. Ka see läks üle lootuste hästi. Viimase jalaga (selleks oli tagumine) oli veidi probleeme, kuna ta oli vähe pinges ning seega puudus tal tasakaal. Aga õnneks tuli mulle telefonikõne ning Atil oli võimalus asjade üle järele mõtelda. Tal oli megaigav sel ajal, näppis nööri hammastega ja asju mis ta nina haardesse ulatus. Lõpuks jäi lausa tukkuma. Kõne lõppedes läksin ta juurde, võtsin jala üles ning ilma probleemideta sai ka see värgitud.

Endiselt ootamas Teeba-beebit...

Nii kuum on tunne...

2011-06-08T14:47:00.000+03:00

Oleme kõik elus ja terved ning ootame pikisilmi Teeba+Are beebit. Liiga kuum, et pikemalt kirjutada. Las pildid räägivad enda eest.

Siin igaõhtune sääsepunni sügamine ;)

Küll on palju süüa... Oleks abiväge vaja :D

Ati naudingud... Ikkagit Hiiumaa kutt

Samurai naudingud... Koerte salat

A bitter sweet day...

2011-05-28T23:57:00.015+03:00

Tasapisi on elu nii edasi läinud, et polegi jõudnud siia midagi kirjutada, aga tänane päev vajab küll märkimist. Nimelt Poku leidis omale uue kodu. Selle kolme kuuga jõudsime me kõik temaga juba ära harjuda ja ka tema meiega. Kuigi ta oli oma loomult väga arg, siiski otsis ta suhtlemist ja oli asjades ja ümbruskonnast väga huvitatud. Põnev oli vaadata, kuidas ta Teebaga koos hoovi peal rohtu sõi ja siis nähes midagi huvitavat, vastavalt ka reageeris. Viimase nädala jooksul muutus ta lausa nii enesekindlaks, et julges üksi hoovi peal ringi luusida, samal ajal kui Teeba bokside varjus tukkus. Üks etapp Poku elust ja minu teekond temaga sai läbi. Parelli Natural Horsmanship aitas meid sellel teel palju kaasa. Me õppisime mõlemad palju sellest kogemusest.
Teeba kõnnib nüüd ainult nõutult mööda hoovi ringi. Ati saatis ka treilerit pika pilguga, kui see hoovist välja veeres. Aga elu läheb edasi ja varsti on Teebal tulemas seltsiline omaenda kõhust välja ;)

Pokule soovin mõnusat elu oma uue omanikuga seal kuskil Narva kandis... Loodan, et ta jõudis ilusti kohale...

Anilut tgarad isinemed okvasad sdea legdua.

2011-04-05T14:22:00.002+03:00

Ma ei snutuud udkusa, et saan aru slelset mdia leon. Usmtuaku isnieme aju vimõekus. Cabdmrige ükioliols lbäi vuidid uruignu jgäri ploe snõas thtedäe jäjreokrd oulnile. Auikne oulinle asi on, et einseme ja vinmiae thät paeavd õeigl khoal oelma. Üeälnuäjd theäd vivaõd olla tiekälilut sisass ja igkaki suadud sdea imla pbolreetmieda lgudea. See kiõk tuenleb sslelet, et imiense aju ei loe iagt thtäe edarli viad snõa kui trekvut. Eks ole lhae? Ja mnia oeln atali mulenõd, et et gmarmikata on onullie!

Kolm on kohtuseadus ehk oodates kevadet.

2011-03-23T15:46:00.002+02:00

Elu kulgeb siin, mõisas, rahulikult. Kõik me ootame pikisilmi kevadet siin, nagu ilmselt kogu Eestimaa. Vahepeal on lisandunud meie seltskonda veel üks kabjaline hüüdnimega Poku.

Tema on 3 aastane tori-trakeeni ruun (kui ma nüüd õieti aru sain) ja siin on ta eesmärgiga, et ta saaks sadula alla ja siis omanik saab ta müüki panna. Paar nädalat on möödunud ajast, mil ta meie õue peale saabus ja edusammud on tohutud. Arast ja inimesi umbusaldavast loomast on saanud hobune, kes tuleb koplis ise juurde ja laseb ka päitsed edukalt pähe panna. Eile tegin talle ka maniküüri (esimest korda tema elus) ja see tuli ootamatult hästi välja. Ja kuna ei soovinud teda esimesel korral traumeerida üle mõistuse, siis otsustasin pediküüri teha mõnel teisel päeval. Ka Teeba sai sepalt oma tähelepanu täna. Nimelt lõpuks saime talle esimestele jalgadele talverauad alla ja tagumised kabjad värgitud. Miks rauad?... paljud küsiksid kindlasti. Põhjus lihtne... esiteks on õues libe ja ma ei soovi, et ta kukuks jää peal. Ootan ju temalt ikkagi omale esimest varssa ja tahan teha kõik selleks, et vähendada riske. Teine põhjus raudadele oli tema halb kabjaasend, mis on koormav liigestele ja kõõlustele (lisame veel varsa raskuse). Ati elab ikka oma täkupoisi elu omal viisil. Ka temaga olema sõbrunenud rohkem ja alustanud Natural Horsemanship`il põhinevaid treeninguid ehk mänge, mis valmistavad teda ette järgmisteks koolitusetappideks.

Ka mesilased olen ammu lahti päästnud, et kes veel elus on, saavad minna oma puhastuslennule. Kevadeks-suveks peame leidma nendele kaugemad korjemaad, sest mesilased ja hobused lähestikku ei sobi koos elama... kahjuks.

Ahjaa... kas ma mainisin, et vastik torm on jälle õues :(

Külmad jätkuvad pikemalt...

2011-02-18T16:58:00.001+02:00

... seega ei jäänud mul ka midagi muud üle, kui hobustele vedada terve suur heinarull ette... enda elu lihtsustamiseks. Suur tõesti, sest kaalult u.500kg. Lõpuks, aku suure laadimise peale, õnnestus ka džiip käivitada ning esimene heinarulli vedamise katse ära tehtud. Väheke nikerdamist ja saingi rulli koplisse ning isegi õnnestus mul see uuesti otsa peale tirida. Teeba ja Ati on megarahul. Nad hakkasid kohe usinasti hävitustööd tegema selle rulli kallal. Ja mina toppisin jeebu uuesti garaaži ning ruttasin tuppa kuuma kakaod jooma ning külmunud sõrmi-varbaid ja nägu soojendama. Köha tahab jätkuvalt mul hinge matta... Aga nüüd vähemalt ei pea enam heina ette tassima selle külmaga. Hetkel siis tuulekülma õues -23. Hommikul kl 8 ajal oli tuulekülmaks märgitud -31... prrrrrr...

HEAD SÕBRAPÄEVA!

2011-02-14T10:13:00.004+02:00

Härmikud hommikukaerale tulemas

Kas on võimalik, et saab veel külmem olla? Termomeeter ukse taga näitab -26c. Päris valus kogemus on õues käimine, kuna pärast köhin kopsud välja ja rinnus on terav valu. Aga ega mul pääsu pole. Hobused ei küsi kui haige ma olen. Nemad tahavad ikka süüa saada ning ärgem unustagem linnukesi, kes ka muidu sureksid nälga, kui nüüd lõpetada järsku sööda panemine ära neile. On nad ju harjunud talve algusest saadik siit süüa saama. Samurai käigud õue piirduvad ka ainult sekunditega. Vähemalt pole karta, et ta suure tee peale läheb. Igasugune rännuinstinkt on tal kadunud sellise külmaga. Ta ainult magab nüüd kamina ees tule paistel. Hea, et kamingi on olemas. Ja minul on lambavillast sussid ja paksud suusapüksid jalas ning pidevalt trimpan midagi kuuma juua. Piim saab küll otsa, aga vett õnneks veel kraanist tuleb, et saab teed ka teha. Poodi ka ei saa minna, kuna tee mõisast välja on kinni tuisanud. Pidin seda eile hommikul hakkama lahti kaevama, aga hobuseid söötmast tagasi tulles lämmatas köha mind peaaegu poolsurnuks. Siis ma otsustasingi, et ei lähe. Võiksin ju ka traktori kutsuda, aga see tahab ka liiga palju raha saada ja seda mul ju pole, kuna tööle ka ei jõudnud. Võib-olla džiibiga saaksin välja, aga see on kõige tagumises garaažis luku taga ja uste ees on suur jäävall, mis sulalumega katuselt alla tuli ja nüüd on ära külmunud. Ja sellise külmaga ja haigena ei lähe ma mitte tööd tegema. Egas midagi... hambad varna! Ehk siis ongi hea, saab suveks saledaks ;) Aga hobustel pole viga midagi. Täitsa õnnelikud paistsid olema. Õnneks oli eilsest veel nii palju heina järgi, et täna hommikul pääsesin heina tassimisest. Ainult kaera ja sooja vett viisin, mis sulataks jooginõus jää ära. Ma olen kuulnud arvamusi, kus hobused, kes talvel õues elavad kogu aeg ja lumi ka maas on, et siis nad ei tahagi juua saada, et siis nad lakuvad lund. Selle teooria olen ma nüüd kummutanud, sest minul läheb keskmiselt kahe hobuse peale 3 suurt ämbritäit (20l) vett ööpäevas ehk siis kokku vähemalt 60l. Kui ainult Teeba oli, siis läks 1-2 ämbritäit ööpäevas... ja seda räägivad vet.arstid ka, et lund süües ei saa loom oma piisavat veekogust kätte ja pealegi mis soojavarude ressursse on vaja selleks, et seda lund sulatada ja soojendada. Kui palju peab üldse lund sööma, et saada kätte sellest 30-40 liitrit vett? Ja kas Te tahaksite külmal ajal juua lihtsalt vett või süüa lund? Mina valiks ikka vee, sest selle temperatuur on ikka plusspoolel.

Niisiis... veelkord... Head sõbrapäeva!...Loodan, et teistel on tulnud sõbrapäev vähe helgemalt... vahepeal on temp. tõusnud -23 kraadi peale, aga feels like -29c

-24 feels like -29

2011-02-14T01:03:00.003+02:00

Ainult tuleuss kaminas on lohutuseks
siin külmas elus

...huhh kui külm on... Hobused olid ka täitsa härmas. Tassisin neile hästi hästi palju heina ette, et nad ikka sooja saaksid süües. Mõisas sees on ka selline tunne, et küta palju tahad, ikka sooja ei saa. Õuest tagasi tulles olid kopsud täitsa jääs... prrrr... tahan kevadet... ja lubatakse terve see nädal veel arktilist külma ning veel madalamaid temperatuure. Kaeraportsjonid kohekordistusid hopsidele... kõik ikka sooja saamise nimel. Mingi muti moodi elukas oli mul ka õues ukse taga ära külmunud või tappis Samurai selle ära. Aga see tundus täitsa kangestunud olevat, et vaevalt küll see nii oli. Kas on võimalik, et mutid talvel liiguvad? Seda võin kindlalt öelda, et hiir see polnud. Tal oli lühike saba ja noka muudi nina. Aga linnud on mul siin usinad. Lahe on vaadata, kuidas nad toimetavad söödamajakese kallal ja siis lendavad kuskile oksa peale ja toksivad sihvkad puruks, et seemet kätte saada. Rasvapallid on ka päris minev kaup, eriti veel sellise pakasega.
Ahjaa... Teeba ja Ati saavad päris hästi läbi juba. Ati on päris nutikas hobune. Kui lähen kaera viima, siis ütlen ainult "Ati, läheb oma boksi" ja siis ei toimu mingit kaklust. Teeba saab kaera maast suurest ämbrist ning Atiga suundume siis boksi poole, kus tema kaera saab. Enamused korrad läheb Ati isegi enne mind boksi ootama juba. Ükskord ei jõudnud ma aeda sissegi minna, kui tüüp juba boksi läks mu ütlemise peale. Heina söövad ka vahest isegi rahulikult ühest hunnikust. Päris best friends veel pole, aga vähemalt ei lähe kabjad enam käiku. Ainult kõrvad lingutatakse tahapoole ja vehitakse peaga, et siia ei tule, see on minu hein! (just Teeba poolt rohkem selline käitumine).
Nohh... mis siis ikka... ega muud polegi... kui ainult külm, külm ja veelkord külm. Vaatame, kas homne päev ka tuleb või külmub seegi ära ning jääb tulemata...

Leidsin ühe vana kirjutise, mis on jäänud postitamata...

2011-02-03T19:00:00.002+02:00

ALUSTAME RATSUTAMISEGA

" Paar päeva peale Teeba tulekut otsustasin temaga ka ratsutada väheke. Ei läinud meil kõik päris nii nagu mina oleksin tahtnud ja mitte ka nii nagu tema oleks tahtnud. Küll ta tahtis mind kuhugile ära vedada või siis maast hoopis rohtu süüa. Mitte ei meeldinud talle alguses see mõte, et keegi limiteerib tema vabat tahet. Aga lõpu poole saime juba ühisele meelele. Väheke rodeot sai ka proovitud, aga ka sellega ei õnnestunud tal oma tahet läbi suruda. Otsustasin esimeseks korraks lõpetada ja lasin ta vabaks karjamaale.
Järgmisel päeval käisime pool tundi kolamas küla vahel. See meeldis prouale juba tunduvalt rohkem. Aga kuna mul endal aeg sundis takka, siis ei saanud pikalt mõnuleda maastikul ja tuli peagi tagasi pöörata. Siis tekkis lahkheli... miks tagasi? Läheks ikka edasi ja edasi... Ei tea kuhu Teeba oma meelest jõuda tahtis. Siiskit suutsin teda veenda, et KODU asub vastassuunas ja vaevaliselt loivavate sammudega ka lõpuks tagasi jõudsime.
Kolmandal päeval tegime juba pikema tuuri ja sai isegi galopp ära proovitud. Väga mugava liikumisega hobuse olen endale saanud, eriti traav on hästi mugav. Seekord oli Teeba rahul, et lõpuks ka kodutee hakkas paistma. Olime mõlemad väsinud, aga rahul enda eluga. Hobune lahti riietatud ja porgandid suhu topitud ning veidi teki alla boksis jahtutud... ja jälle vabadus koplis ringi uudistada ja rohtu näksida ning mööduvatelt inimestelt tähelepanu ja maiustusi nõuda..."

Hiidlane Atilaid ja armukade Teeba.

2011-02-01T18:22:00.000+02:00

Juba mitmendat päeva on meil siin huvitav olnud. Teeba sai omale suveromanssi (kuigi hetkel veel on talv). Kuti nimeks on Atilaid ning tuli ta meie juurde üle mere Hiiumaalt. Ta tuli siia mõttega, et soovib õppida, kuidas olla ratsahobune ja ehk ka õppida vankri vedamist. Ta on kolme aastane juba ja aeg on hakata täiskasvanuks. Sügiseks loodab ta leida endale armastava kodu, kus jätkata oma eluteekonda. Praegu vaba liikumist vaadates, tundub mulle, et ta sobiks isegi koolisõitu ja üle lumehangede hüppab ka suure lennuga. Eelmisel aastal Hiiumaal eesti tõugu noorhobuste ülevaatusel hinnati teda esimese auhinnaga 2-aastaste täkkude seas. Sellel suvel lähme uuesti ülevaatusele täku litsentsi püüdma.

Selline oli olukord enne suurt sula Teeba boksi ees

... Aga kogu oma uhkest ja samal ajal armsast välimusest hoolimata Teebale ta ei meeldinud esimesed päevad kohe üldse mitte. Nüüdseks on nad juba nii palju leppinud, et vähemalt ei kakelda siis kui mind pole, aga kui mina välja ilmun, siis hakkab Teeba kohe näitama sissetungijale oma kohta kätte. Ma arvasin küll, et mu hobune on õnnelik kui talle sõbra toon (ehk siis teise hobuse). Räägitakse ju, et hobused ei taha üksinda elada... Praegu tundub, et Teeba on igati pidi õnnetu, sest kogu mu tähelepanu ei kuulu enam ainult temale. Ma pean ennast nüüd jagama ja see ei meeldi talle üldse. Kuigi ma tean, et ajaga nad lepivad ära ja siis jälle on probleem, kuidas üks hobune teisest lahutada... Aga, ma arvan, et ma saame hakkama... vähemalt esialgu.

LAHE...

2010-12-26T17:53:00.001+02:00

Täna sai oma ammune mõte rakendust... hobusega lume lükkamine. Mis mind on takistanud on see, et ma polnud kindel, kuidas Teeba asjasse suhtub. Lumesahka ka pole, mis hobusele sobiks. Nii ma siis mõtlesingi, et teen proovi, mida Teeba sellest vedamise mõttest arvab. Kuna mul hetkel veel puudub vedamiseks õige varustus (look, rangid, sedelgas jms.), aga on olemas traavlivarustus, siis see ka käiku läks. Igaks juhuks panin tugevduseks rinna eest läbi laia koormarihma ja vedamiseks kasutasin ka koormarihmasid. Ega ta eriti ilus välja ei näinud nendega, aga nagu öeldakse "too pole ilu pärast, too on tarbe pärast". Vedamise harjutamiseks kasutasin tagurpidi keeratud euroalust. Panin rihmad ühest nurgast läbi ja sõit võis alata. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Kui raskeks läks, siis ta muidugi eriti ei tahtnud vedada, aga vähe ergutavate hüüete saatel võttis ta julguse kokku ja ikka hakkas tõmbama ja julgelt. Mõisast välja suure teeni läks asi suht vaevaliselt, aga tagasitee oli allamäge ning hobu võttis sellised tuurid sisse, et mul ei jäänud muud üle kui aluse peale hüpata põlvili ning nautida sõitu. Ega seda ei saanud ka nimetada päris lume lükkamiseks, pigem lume silumiseks, aga vähemalt Teeba nautis seda ja homme ehitan korralikuma saha ning proovin uuesti. Vähemalt ma nüüd tean, et minu hobu on suuteline ka vedama enda järel midagi. Regede/saanide/vankrite kohta ei tea ma midagi, kuna neid mul ka pole... aga ehk ükskord saab ka need olema. Veel üks hea omadus, mis ma avastasin Teeba juures oli see, et kui käskisin tal seisma jääda, siis ta ka jäi ning ka seisis, mitte ei trampinud kohapeal, et minema pääseda. Siiamaani olen pidanud tohutut vaeva nägema kõikide eelnevate hobustega, keda olen ette õpetanud, et nad paigal ka püsiksid. See on mõnele loomale täiesti arusaamatu, et miks peaks paigal olema.

Päikesepaisteline Teeba -15 kraadises külmas

Kahjuks pilte mul tänasest päevast pole, kuna olen üksinda siin ja ei saa endast samal ajal pilti teha. Aga kasutage oma kujutlusvõimet... Seniks aga... Häid Jõule ja nautige talvist elu oma loomade seltsis nendega midagi lahedat koos tehes!!!

Külm rahu.

2010-11-27T13:30:00.001+02:00

Nüüd on rahu. Rebane likvideeritud ja hobune ka kohe palju, palju rahulikum. Kõik on külmunud õues, isegi tuult pole. Ükski oks ei liigu. Ainult Teeba nohistamas vaikselt heina ning tihased toiduotsingul. Viskasin ka nendele vaestele linnukestele maha veidi kaera. Peaks vist otsima, kes leian mingi linnumajakese, mida saaks akna taha panna... Praegu, keset päeva, on -10 kraadi õues. Ei tea, mis hommikul võis olla? Eks need varajased ärkajad oskavad ehk öelda seda. Õnneks mõisa sees on suhteliselt soe. Hommikul oli +16 köögis, pole ju paha. Muidugi pole teada, kuidas on siis kui külmad kestavad pikemat aega, näiteks nagu oli eelmine talv. Loodan, et see talv pole nii hull. Siin, mõisas, on ka tegeletud erinevate süsteemide väljamõtlemisega, et soe sees püsiks. Varem pole seda nagu eriti vaja läinud, kuna keegi pole siin sees elanud talvel. Aastaid tagasi küll elati, aga see on minevik ja pole minu asi, kuidas siis sooja saadi. Minu arvamus on see, et kõik augud ja praod tuleb kinni toppida ja uksed-aknad soojustada, et minu köetud soe välja ei läheks. Oleme siin ka testimas erinevaid küttemeetodeid ning küttematerjali. Siiamaani on alati köetud halupuuga. Nüüd võtsime prooviks turbabriketti. See töötab ideaalselt pliidi kütmiseks. Ahjaa... köögis ka uus pliit koos soojamüüriga ja siiber ka on vahel ,mida eelmisel pliidil polnud... kõik läks kogu aeg korstnasse (pole siis ime et külm on). Turbabriketi eelis kütmisel on see, et laod pliidi aluse täis ja võid ise mitmeks tunniks minna tegutsema õue või kuhugile mujale ning köök on alati soe kui tagasi tuled. Ahjus nii head tulemused polnud.Sai soojaks küll, aga kütmise aeg oli 12 tundi, enne kui siibri sai kinni lükata. Tahaks veel ka ära proovida puitbriketti. Ühe paki (25kg) proovisin. Poole pakiga sai saunakerise päris kiiresti päris kuumaks. Miks me otsime alternatiive on see, et halupuude ladustamine kuiva kohta on pea võimatu. Õues mingi katusealune on, aga see ei pea vett eriti, kuna esiteks küljed on lahtised ning kuna asub mäe otsas, siis kõikidele tuultele (ja vihmadele) valla. Pealegi ei ole sinna võimalik ladustada tervet talvevaru... ja märgade puudega ei tohi kütta! Kindlasti nüüd paljud imestavad, et alles nüüd hakkame puid talveks varuma. Iva selles, et suvel ma veel ei teadnud, et jään siia, mõisa, talvituma. Aga nüüd on mul hobune ja kuhu ma ikka temaga lähen???

Nii me siin siis valmistumegi talveks... mina, minu koer Samurai ning Teeba...

Aga nüüd tegutsema... kütma ahjusid ning soojustama viimaseid aknaid ja uksi...

Rebasejaht...

2010-11-26T15:40:00.001+02:00

Neli päeva tagasi ilmus mõisa hoovile rebane. Kahjuks sellega seoses jäin hiljaks ka küülikumammade talvekorterisse panekuga... Rebane jõudis käia urus ja arvata võib, mis seal toimus. Küülikupojad (kes on juba pea 4 kuused noorloomad) jõudsin õnneks ennem eraldada turvalisse varjualusesse. Vaja oli ainult paar tundi ja oleks ka mammad saanud kindlasse kohta... Hetkel veel pole küll lootust päris kaotanud, sest targad räägivad, et rebane murrab looma ja siis tassib minema. Aga kuna ta peaks üle aia sellega hüppama, siis oleks kindlasti näha karvu ja verd lume peal. Aga lumi on täiesti puhas. Sulgesin ka igaks juhuks uru suudme võrguga, et kiskja rohkem ligi ei pääseks, juhuks kui seal keegi veel on elus, aga nii hirmunud, et ei julge välja tulla. Peale seda on see elajas siin jõlkunud ringi iga päev. Algul mõtlesin, et lihtsalt jultunud loom ja näljas, kuna läks nii külmaks. Esimesel päeval tungis ta lausa kõrvalhoonesse sisse. Kusjuures just see oli päev, millal meil toimus hoovi peal ja kõrvalhoones palju askeldamist ning inimesi oli ka rohkem kui üksainuke mina.

Eile õhtul Teebat söötma minnes avastasin, et tõbras oli maganud Teeba varjuall heinte sees. Õnneks Teebal kaugemal mäe peal 2 pooleli olevat väliboksi ka... Viisingi eile siis kaerad ja heina talle sinna, kuna ta ei olnud eriti vaimus sellest, et peab tulema kohta, kus on metslooma lõhnad.
Tänane hommik algas jälle rebase taga ajamisega Samurai poolt. Võtsin minagi kurika ja läksin järgi. Nüüd oli pilt selge... see loom on haige. Ta ei kartnud ei mind ega koera... 2-3m peale lasi täitsa. Aga päris lähedale ikka ei saanud. Mõni tund hiljem helistas naabrinaine Maie mulle ja ma läksin õue trepi peale telefoniga rääkima (kuna mõisas sees pole eriti levi) ja mis ma näen... Tropp magab mu auto nina ees. Lähen siis lähemale, aga see ei tee väljagi... ainult tõmbleb keras. Maie helistas lähimale jahimehele ning 15 mintsa hiljem oligi mees kohal. Rebane oli täitsa haige ilmselt, kuna ta vist ei saanud arugi kui mees ta kurikaga maha lõi. Helistasin ka igaks juhuks vetarstile, kes välistas marutaudi ning kuna loom kedagi inimest või koera rünnanud polnud, siis käskis lihtsalt laiba ära põletada. Metsloomadel pidi igasuguseid haiguseid olema.

Niisiis... Jänkude eest on kätte makstud... Silm silma, hammas hamba vastu!!!

Viimane hommikusöök... :(

Keraamikasuve lõpp..

2010-11-16T23:54:00.002+02:00

Peaaegu pakitud... mõni asi veel ja siis suletigi uks

Viimane ahjutäis keraamikat on põletatud. Hetkel veel ahjus jahtumas. Homme, kolmapäeval 17.nov. avatakse selle aasta viimane ehk kolmas ahjutäis. Kuna ahju pakkimine on keeruline protsess ja asju tehti tohutul hulgal, siis selleks et kõik asjad saaks küpsetadud, kulus 3 põletust. Kui veel eriti täpne olla, siis peale esimest põletust oli kahtlane, kas ikka teiseks põletuseks saab ahju täis, aga kui II põletus kätte jõudis, siis tuli välja et meil on keraamikauputus ;) See suvi oli üldse palju keraamikat Sulu mõisas näha. Kahe eelmise põletusega on ka Juss (põletusmeister) väga rahule jäänud. Eks näis, mis asjad homme ahjust välja tulevad. Iga kord on suur üllatus näha asju, mis ahju läksid hallide savikäkkidena :P ja välja tulevad imelistes värvides kunstiteostena. Iga põletus on erinev... põnev... tõeline kunst... Aga jääme homset ootama... Kellel huvi tulla ahju pidulikule lahtipakkimisele, siis ilmselt kell 12.30 see algab, oleneb millal ahjumeistrid kohale jõuavad.

Küülikujaht

2010-10-01T19:20:00.000+03:00

Juba nädal aega käib meil mõisas küülikujaht. Nimelt 3 musta on otsustanud, et nemad ei soovi enam teistega koos elada ja lahkusid oma territooriumilt. Nii palju kui ma neid tagasi panen, nii palju ka neid varsti jälle väljas on. Nüüd olin ise paar päeva sõidus ja rohkem pole neid välja tulnud. Ei tea, miks just need 3 ainult. Miks neid rohkem pole välja tulnud? Üks käis mõisa trepi peal ka, siis kukkus keldrisse. Sealt sain ta kätte ja viisin aeda tagasi... natukese aja pärast oli jälle väljas.
Nüüdseks olen loobunud... ja las siis jooksevad vabalt ringi, ega nad kaugele lähe... passivad aia läheduses.

Maiustamine arbuusi koortega

Ahjaa... olen vist unustanud mainida kui palju mul pesast poegi välja tuli. Neid oli 7 musta, 3 halli ja 2 aguutit (ehk pruunid - see on rexküüliku värvus, mis saadud chinchilla rexi ja kastor rexi paaritusest).

Ja veel... vahepeal on lahkunud naabrinaise juurde elama tema kaliforniate paar. Maie emane küülik elas ka pikka aega minu jänkside karjas. Isane elas mingi kuu aega seal, kus nüüdseks on Teeba varjualune. Aga nüüd nad õnnelikult Maie juures ja elavad perekonna elu.... varsti on seal majaski oodata väikseid karvapalle.

"Karda oma unistusi, sest need võivad täituda!"

2010-09-17T23:51:00.010+03:00

... ja siin ta siis lõpuks ongi... minu OMA HOBU... Ma olen teda juba 20 aastat oodanud. Kui ma väike olin siis ma mangusin ikka ja jälle emalt, et palun osta mulle hobune, olgu või tibatilluke, aga peaasi et elus...

TEEBA

...Ja nüüd mul siis ongi päris oma elus tibatillukene hobune:) Transport sujus väga hästi. Mõisas treikust maha tulles pilgutas Teeba oma suuri silmi, et ahah, siin ma siin nüüd olen ja hakkas maast kohe mahlast rohtu sööma. Panin ta esialgu varju alla kinni. Paari tunni pärast käisime jalutasime aia läbi ning tutvusime küülikutega. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Silm säras vaid peas uudishimust. Enne pimeda tulekut sai ta veel ka omapäi koplis ringi jalutada. Ööseks panin ta varju alla uuesti kinni, kuniks ta ära harjub oma uue koduga.
Täna küsiti mu käest, et kas mul on närv sees ka, et hobune tuleb. Hakkasin mõtlema, et miks peaks olema??? Olen ju seda tööd teinud juba 15 aastat, just nimelt hobuseid kasvatanud, söötnud, hoolitsenud nende eest nii heas kui halvas. Olen töödanud aastate jooksul sadade hobustega. Miks peaks nüüd SELLE ÜHE hobuse tulek teistmoodi olema? Aga pean endale ausaks jääma ja tunnistama, et kummalisel kombel on küll tunne teistsugune. See hobu on ju MINU ja hea õnne korral elab ta paarkümmend aastat minuga. Mitte ei ole üks kümnetest hobustest, kes tuleb ja läheb millal iganes omanik heaks arvab. See väike hall hobune on minu oma ja mitte keegi ei saa teda minult ära võtta.

Selle hobuse saamist toetas Heifer projekt. Loe lisa teistest projekti hobustest http://koduhobu.blogspot.com/
Kogu info Heifer programmi kohta http://www.heifer.ee/

Sulust võib saada keraamikaküla

2010-09-17T21:17:00.002+03:00

Jaana töö - The Garbige Troll

...“Te elate selles keskkonnas ja olete sellega
harjunud, aga hoidke oma maad sellisena,
nagu see praegu on, et maaelu ei kisuks
liiga moodsaks. Eesti meenutab mulle
pisut Prantsusmaad – siin on palju lehtpuid
ja kiviaedu, samuti olete säilitanud nii palju
vanu maju. On tore, et Eestimaa pole veel
“liiga valmis”. “ toonitas Jaana Hietala...

Loe tervet artiklit siit
Reet Saare artikkel Märjamaa valla lehes 15.september 2010

Esimene ahjutäis valmis

2010-09-10T18:27:00.002+03:00

Irene oma kunstitööga

Ja siin need siis nüüd ongi. Superilusad asjad tulid välja. Põletusmeister Juss oli ka megarahul. Soomlaste punt, kes olid taaskord meil keraamikat tegemas jäid ka rahule. Ka mina sain oma kaks tassi kätte. Uskumatu, et nii ilusad tulid välja. Ahjuomanik oli ka õnnelik... KUI VÄHE ON IKKA ÕNNEKS VAJA!?! Meil oli sel õhtul siin kari õnnelikke ;)

Mõõtmine ja hinna määramine - Tõnu ja Juss

Hello... üle pika aja...

2010-08-21T23:32:00.001+03:00

Mis teha, kui elu kiire ja kui ei ole kiire, siis on arvuti crashid üksteise otsas. Aga nüüdseks loodan, et need mured on korraks ületatud.

Niisiis, katsun Teid kurssi viia sellega, mis siin vahepeal toimunud on. Kõigepealt on meil toimunud paar toredat keraamika kursust. Esimene oli augusti alguses, kui meid külastasid Soomest keraamikategijad, kes viibisid siin peaaegu terve nädala ning Jussi (meie keraamikajuhendaja) abiga valmisid päris huvitavad esemed.
Teine kursus oli mõeldud Heiferi hobusteprojekti peredele. See oli lahe päev mil kohale tuli 24 inimest (s.h. 10 last). Kõik olid usinad keraamikategijad ja Juss oli jällegit tasemel, et suutis selle suure grupiga hakkama saada. Jagasime inimesed kahte gruppi, ühed mätsisid savi ning teised vaatasid filmi Eesti hobuse kasutusaladest. Õhtu lõppes toreda grillimisega lahedas seltskonnas. Paar seltsilist sattusin nii hoogu savimätsimisest, et et mul oli tarvis neile vedada pikendusjuhtmega valgus õue, kuna läks juba pimedaks, aga nemad ei soostunud lõpetama... savi oli kah veel järgi. Lõpuks kella 12ks öösel sai savi otsa.
Täna tuli üks Soome keraamikutest tagasi ning tõi paar sõbrannat ka kaasa. Paar päeva mööduvad nüüd jällegi savimeeleolus.

Jäksidega ka lahedad lood... 31 juuli õhtul sattusin peale, kuidas Suzanna korjas tohutul kiirusel maast kokku kuivanud heina ning suu täis tormas sellega oma uru poole. Ehk siis peasehitus käimas. Järgmiseks päevaks oli Suzanna kõhnaks jäänud. Paar päeva hiljem tundus, et ka teised kaks valget olid kaotanud oma ümarused. Ilmselgelt tundus, et nad on poeginud... aga kuhu??? Ma nägin ainult üht urgu. Käisin päev otsa nõutult mööda aeda ringi kartes leida kuskilt surnud vastsündinud poegasid. Tundus kuidagi uskumatu, et kõik kolm teeksid oma pojad ühte urgu. Õnneks aiast ei leidnud ma midagi kahtlast. Järeldasin, et siiski olid nad oma pojad ühte urgu teinud. Mis neist küll saab? Ega muud ei jää üle, kui ainult oodata ja loota kõige paremat...Ootamine on pikk? Võimalik, et me ei saa kunagi teada...

Suzanna on pesa ehituse ajaks
kaliforniad ritta ladunud, et nad
ei segaks teda ;)

... aga nüüd... eile (ehk siis 20 päeva peal poegimist)... käisin õhtul pimedas taskulambiga neil aias. mind ajendas sinna minema see, et üleeile oli tekkinud sinna uus auk selle koha peale, mida jänksid kõik need kolm nädalat on hoolikalt kinni patsutanud. Viskasin ennast pikali augu ette ja suunasin valguse auku... ja seal oli üks must käpp ning veidi hiljem tuli august välja pruun nina. JEEEE... MEIL ON JÄNKUPOJAD!!! Kindlat on olemas Suzannal 1 aguuti värvusega poeg ning kaliforniatel 1 hall, 1 must ja vb ka 1 valge. Looduslik valik on tehtud... Küülikud on suutelised ühes urus poegi kasvatama. Pole vaja mingeid pesakaste või poegimismajakesi. Eks varsti paistab palju neid tegelikult on seal...

Ahjaa... peaaegu unustasin mainida, et paar päeva tagasi laiendasin pikk-kõrvade elupaika tehes selle vast 3x suuremaks. Nad olid eelmise aia täitsa paljaks püganud. Nüüd on neil jälle kõrvad püsti suurest õnnest ja kepsutavad pikas rohus ringi... JÄNKSID ON LAHEDAD, eriti veel vabad jänksid!!!

P.S. Mesilastelt oleme mett ka varastanud, aga sellest juba pajatab teine lugu...

LÄINUD!!! ... esimene mõte küülikuid külastades

2010-07-22T11:06:00.003+03:00

Suzanna urg

Läksin hommikul vaatama, kuidas pikk-kõrvad öö üle on elanud... ja mida ma näen... suur kaevandus aia ääres tehtud ja plikasid ei kusagil. Kerge paanika hakkas juba tulema. Lähen lähemale ja näen, et oh... üks kalifornia oma vanas aias on vähemalt alles... nati aja pärast, minu hääle peale, tulevad varjumajast välja ka noor Maie emane ja kolmas kalifornia (äkki ma peaks neile nimed panema, et oleks lihtsam). Hingan kergendatult, aga ikkagit... kus on Suzanna? Kõnnin ümber aia teisele poole kaevandust, et näha kas ta on tõesti aia alt plehku pannud. Pisike kalifornia tüdruk tuli ka uudistama kaevandust... ja äkki tormas kohutava kiirusega pisikesele kallale üleni liivane Suzanna... uhhh... kõik on alles. Tundub, et Suzanna ehitab omale urgu poegade jaoks ja ei luba teistel sinna ligi minna... see on tema kodu. Ootan põnevusega, mis sellest välja tuleb. Vaatan paar päeva, kuidas asjad edenevad ning siis ehitan uru sissekäigule katuse peale, et vihm otse urgu sajaks.

Suzanna

Pisike kalifornia, Maie oma

Aga hetkel on süda rahul. Jänksid alles ning puhkavad varjumajakeses oma öistest seiklustest, näksides vahest kuiva heina. See on hea märk, kuna hein hoiab kõhud korras!

Happy rabbits

2010-07-22T00:40:00.028+03:00

Uus aedik

Täna sai väheke ennast pingutatud ja ehitatud oma jänkudele uus ja suurem aed. Kohanemisperiood sai läbi ja nüüdsest saavad nad vabalt rohumaa peal olla. Nimelt on mu küülikud pärit oma farmist Hiiumaalt, kus nad on elanud puurides ning kuna tegu on lihatõugu küülikutega, siis nad on toiduks saanud vaid graanuleid ja heina. Värskest rohust pole nad osanud isegi mitte unistada. Siiamaani elasid nad väiksemas aias ning värsket rohtu hakkasid tasapisi saama juurde heinale ja kaerale.

Varjumajake koos minu kaliforniatega

Ahjaa... tutvustan kah siis oma pikk-kõrvasid. Mul on hetkel aias vabapidamisel 3 kalifornia emast ja 1 kastor rexi emane(ainuke, kellel nimi on... Suzanna... ). Alguses oli ka üks chinchilla rexi isane ka, aga temaga juhtus kummaline õnnetus mõned päevad pärast saabumist. Ta oli enda selgroogu vigastanud nii, et tagumine ots oli halvatud. Midagi ei jäänud mul üle kui et tuli loomakese piinad lõpetada... Aga ma loodan, et ta jättis endast pärandi maha sellega, et vähemalt kaks kaliforniat ja kastor rex on tiined temast. Üks kaliforniatest on noor 4-kuune tüdruk (sinivereline rootslane) ja teda sel ajal karjas ei olnud, kui isane ka seal oli. Pärit on ta küll Hiiumaalt aga nüüd kuulub ta naabrinaisele Maiele. Boyfriend on ka varsti Hiiumaalt tulemas ning siis suunduvad mõlemad ka Maie juurde elama.

See pilt on tehtud esimesel päeval, kui nad said mõisas oma aedikusse lahti päästetud. Pildil siis näha esialgne kooslus 2 kalifornia emast (õed, mõlemad 6 kuused) kastor rexi emane Suzanna (peaks olema u. 2-aastane) ning chincilla rexi isane FR Alex (vanus 3 aastat sel hetkel). Rexid siis pärit enda põhikarjast. Suzannal on olnud eelmisel aastal üks pesakond poegi.

Mõisa talu ajaloost

2010-07-21T13:40:00.006+03:00

  Ajalooline Sulu mõis on Haimre abi- ehk karjamõis ja algselt pärines 1390-ndatest. Praegu nähtav hoone on juba laienenud ja tunduvalt noorema välimuse saanud 1800 aastal. Kuna Sulult voolab läbi küllalt veerikas Konuvere jõgi, andis see võimaluse igakülgseks majandamiseks. Karjamõisas olid ehitatud küllaltki võimsad hooned: karjalaudad, tallid, küünid, rehed ja mitmed teised ehitised.
  Sulu oli omal ajal aktiivse elutempo ja tööstusega koht, peale Tallinna paberivabriku hävimist 1710 aastal rajas Oloff Brandt paberiveski siia, milline oli teine Eestis ja omas suurt tähtsust kuni Räpina vabriku rajamiseni, praegu on Sulus küll näha vaid hoone ja vana silla varemed. 20. sajandi alguses püstitati siia tellisetehas ja potivabrik, kus valmistati ka maaparandustorusid mõisamaade jaoks.
  Kuna torud olid käepärast, siis torutati mõisa põlde siin juba 1904. aastal ja süsteemid töötasid veel 1978. aastal kui siin aladel tehti maaparandustöid.

Praeguste omanike käes aastast 2003