kolmapäev, 23. märts 2011

Kolm on kohtuseadus ehk oodates kevadet.

Elu kulgeb siin, mõisas, rahulikult. Kõik me ootame pikisilmi kevadet siin, nagu ilmselt kogu Eestimaa. Vahepeal on lisandunud meie seltskonda veel üks kabjaline hüüdnimega Poku.

Tema on 3 aastane tori-trakeeni ruun (kui ma nüüd õieti aru sain) ja siin on ta eesmärgiga, et ta saaks sadula alla ja siis omanik saab ta müüki panna.  Paar nädalat on möödunud ajast, mil ta meie õue peale saabus ja edusammud on tohutud. Arast ja inimesi umbusaldavast loomast on saanud hobune, kes tuleb koplis ise juurde ja laseb ka päitsed edukalt pähe panna. Eile tegin talle ka maniküüri (esimest korda tema elus) ja see tuli ootamatult hästi välja. Ja kuna ei soovinud teda esimesel korral traumeerida üle mõistuse, siis otsustasin pediküüri teha mõnel teisel päeval. Ka Teeba sai sepalt oma tähelepanu täna. Nimelt lõpuks saime talle esimestele jalgadele talverauad alla ja tagumised kabjad värgitud. Miks rauad?... paljud küsiksid kindlasti. Põhjus lihtne... esiteks on õues libe ja ma ei soovi, et ta kukuks jää peal. Ootan ju temalt ikkagi omale esimest varssa ja tahan teha kõik selleks, et vähendada riske. Teine põhjus raudadele oli tema halb kabjaasend, mis on koormav liigestele ja kõõlustele (lisame veel varsa raskuse). Ati elab ikka oma täkupoisi elu omal viisil. Ka temaga olema sõbrunenud rohkem ja alustanud Natural Horsemanship`il põhinevaid treeninguid ehk mänge, mis valmistavad teda ette järgmisteks koolitusetappideks.

Ka mesilased olen ammu lahti päästnud, et kes veel elus on, saavad minna oma puhastuslennule. Kevadeks-suveks peame leidma nendele kaugemad korjemaad, sest mesilased ja hobused lähestikku ei sobi koos elama... kahjuks.

Ahjaa... kas ma mainisin, et vastik torm on jälle õues :(