reede, 18. veebruar 2011

Külmad jätkuvad pikemalt...

... seega ei jäänud mul ka midagi muud üle, kui hobustele vedada terve suur heinarull ette... enda elu lihtsustamiseks. Suur tõesti, sest kaalult u.500kg. Lõpuks, aku suure laadimise peale, õnnestus ka džiip käivitada ning  esimene heinarulli vedamise katse ära tehtud. Väheke nikerdamist ja saingi rulli koplisse ning isegi õnnestus mul see uuesti otsa peale tirida. Teeba ja Ati on megarahul. Nad hakkasid kohe usinasti hävitustööd tegema selle rulli kallal. Ja mina toppisin jeebu uuesti garaaži ning ruttasin tuppa kuuma kakaod jooma ning külmunud sõrmi-varbaid ja nägu soojendama. Köha tahab jätkuvalt mul hinge matta... Aga nüüd vähemalt ei pea enam heina ette tassima selle külmaga. Hetkel siis tuulekülma õues -23. Hommikul kl 8 ajal oli tuulekülmaks märgitud -31... prrrrrr...

esmaspäev, 14. veebruar 2011

HEAD SÕBRAPÄEVA!

Härmikud hommikukaerale tulemas
Kas on võimalik, et saab veel külmem olla? Termomeeter ukse taga näitab -26c. Päris valus kogemus on õues käimine, kuna pärast köhin kopsud välja ja rinnus on terav valu. Aga ega mul pääsu pole. Hobused ei küsi kui haige ma olen. Nemad tahavad ikka süüa saada ning ärgem unustagem linnukesi, kes ka muidu sureksid nälga, kui nüüd lõpetada järsku sööda panemine ära neile. On nad ju harjunud talve algusest saadik siit süüa saama. Samurai käigud õue piirduvad ka ainult sekunditega. Vähemalt pole karta, et ta suure tee peale läheb. Igasugune rännuinstinkt on tal kadunud sellise külmaga. Ta ainult magab nüüd kamina ees tule paistel. Hea, et kamingi on olemas. Ja minul on lambavillast sussid ja paksud suusapüksid jalas ning pidevalt trimpan midagi kuuma juua. Piim saab küll otsa, aga vett õnneks veel kraanist tuleb, et saab teed ka teha. Poodi ka ei saa minna, kuna tee mõisast välja on kinni tuisanud. Pidin seda eile hommikul hakkama lahti kaevama, aga hobuseid söötmast tagasi tulles lämmatas köha mind peaaegu poolsurnuks. Siis ma otsustasingi, et ei lähe. Võiksin ju ka traktori kutsuda, aga see tahab ka liiga palju raha saada ja seda mul ju pole, kuna tööle ka ei jõudnud. Võib-olla džiibiga saaksin välja, aga see on kõige tagumises garaažis luku taga ja uste ees on suur jäävall, mis sulalumega katuselt alla tuli ja nüüd on ära külmunud. Ja sellise külmaga ja haigena ei lähe ma mitte tööd tegema. Egas midagi... hambad varna! Ehk siis ongi hea, saab suveks saledaks ;) Aga hobustel pole viga midagi. Täitsa õnnelikud paistsid olema. Õnneks oli eilsest veel nii palju heina järgi, et täna hommikul pääsesin heina tassimisest. Ainult kaera ja sooja vett viisin, mis sulataks jooginõus jää ära. Ma olen kuulnud arvamusi, kus hobused, kes talvel õues elavad kogu aeg ja lumi ka maas on, et siis nad ei tahagi juua saada, et  siis nad lakuvad lund. Selle teooria olen ma nüüd kummutanud, sest minul läheb keskmiselt kahe hobuse peale 3 suurt ämbritäit (20l) vett ööpäevas ehk siis kokku vähemalt 60l. Kui ainult Teeba oli, siis läks 1-2 ämbritäit ööpäevas... ja seda räägivad vet.arstid ka, et lund süües ei saa loom oma piisavat veekogust kätte ja pealegi mis soojavarude ressursse on vaja selleks, et seda lund sulatada ja soojendada. Kui palju peab üldse lund sööma, et saada kätte sellest 30-40 liitrit vett? Ja kas Te tahaksite külmal ajal juua lihtsalt vett või süüa lund? Mina valiks ikka vee, sest selle temperatuur on ikka plusspoolel.

Niisiis... veelkord... Head sõbrapäeva!...Loodan, et teistel on tulnud sõbrapäev vähe helgemalt... vahepeal on temp. tõusnud -23 kraadi peale, aga feels like -29c

-24 feels like -29

Ainult tuleuss kaminas on lohutuseks
siin külmas elus
...huhh kui külm on... Hobused olid ka täitsa härmas. Tassisin neile hästi hästi palju heina ette, et nad ikka sooja saaksid süües. Mõisas sees on ka selline tunne, et küta palju tahad, ikka sooja ei saa. Õuest tagasi tulles olid kopsud täitsa jääs... prrrr... tahan kevadet... ja lubatakse terve see nädal veel arktilist külma ning veel madalamaid temperatuure. Kaeraportsjonid kohekordistusid hopsidele... kõik ikka sooja saamise nimel. Mingi muti moodi elukas oli mul ka õues ukse taga ära külmunud või tappis Samurai selle ära. Aga see tundus täitsa kangestunud olevat, et vaevalt küll see nii oli. Kas on võimalik, et mutid talvel liiguvad? Seda võin kindlalt öelda, et hiir see polnud. Tal oli lühike saba ja noka muudi nina. Aga linnud on mul siin usinad. Lahe on vaadata, kuidas nad toimetavad söödamajakese kallal ja siis lendavad kuskile oksa peale ja toksivad sihvkad puruks, et seemet kätte saada. Rasvapallid on ka päris minev kaup, eriti veel sellise pakasega.
Ahjaa... Teeba ja Ati saavad päris hästi läbi juba. Ati on päris nutikas hobune. Kui lähen kaera viima, siis ütlen ainult "Ati, läheb oma boksi" ja siis ei toimu mingit kaklust. Teeba saab kaera maast suurest ämbrist ning Atiga suundume siis boksi poole, kus tema kaera saab. Enamused korrad läheb Ati isegi enne mind boksi ootama juba. Ükskord ei jõudnud ma aeda sissegi minna, kui tüüp juba boksi läks mu ütlemise peale. Heina söövad ka vahest isegi rahulikult ühest hunnikust. Päris best friends veel pole, aga vähemalt ei lähe kabjad enam käiku. Ainult kõrvad lingutatakse tahapoole ja vehitakse peaga, et siia ei tule, see on minu hein! (just Teeba poolt rohkem selline käitumine).
Nohh... mis siis ikka... ega muud polegi... kui ainult külm, külm ja veelkord külm. Vaatame, kas homne päev ka tuleb või külmub seegi ära ning jääb tulemata...

neljapäev, 3. veebruar 2011

Leidsin ühe vana kirjutise, mis on jäänud postitamata...

ALUSTAME RATSUTAMISEGA

" Paar päeva peale Teeba tulekut otsustasin temaga ka ratsutada väheke. Ei läinud meil kõik päris nii nagu mina oleksin tahtnud ja mitte ka nii nagu tema oleks tahtnud. Küll ta tahtis mind kuhugile ära vedada või siis maast hoopis rohtu süüa. Mitte ei meeldinud talle alguses see mõte, et keegi limiteerib tema vabat tahet. Aga lõpu poole saime juba ühisele meelele. Väheke rodeot sai ka proovitud, aga ka sellega ei õnnestunud tal oma tahet läbi suruda. Otsustasin esimeseks korraks lõpetada ja lasin ta vabaks karjamaale.
  Järgmisel päeval käisime pool tundi kolamas küla vahel. See meeldis prouale juba tunduvalt rohkem. Aga kuna mul endal aeg sundis takka, siis ei saanud pikalt mõnuleda maastikul ja tuli peagi tagasi pöörata. Siis tekkis lahkheli... miks tagasi? Läheks ikka edasi ja edasi... Ei tea kuhu Teeba oma meelest jõuda tahtis. Siiskit suutsin teda veenda, et KODU asub vastassuunas ja vaevaliselt loivavate sammudega ka lõpuks tagasi jõudsime.
 Kolmandal päeval tegime juba pikema tuuri ja sai isegi galopp ära proovitud. Väga mugava liikumisega hobuse olen endale saanud, eriti traav on hästi mugav. Seekord oli Teeba rahul, et lõpuks ka kodutee hakkas paistma. Olime mõlemad väsinud, aga rahul enda eluga. Hobune lahti riietatud ja porgandid suhu topitud ning veidi teki alla boksis jahtutud... ja jälle vabadus koplis ringi uudistada ja rohtu näksida ning mööduvatelt inimestelt tähelepanu ja maiustusi nõuda..."

teisipäev, 1. veebruar 2011

Hiidlane Atilaid ja armukade Teeba.

Juba mitmendat päeva on meil siin huvitav olnud. Teeba sai omale suveromanssi (kuigi hetkel veel on talv). Kuti nimeks on Atilaid ning tuli ta meie juurde üle mere Hiiumaalt. Ta tuli siia mõttega, et soovib õppida, kuidas olla ratsahobune ja ehk ka õppida vankri vedamist. Ta on kolme aastane juba ja aeg on hakata täiskasvanuks. Sügiseks loodab ta leida endale armastava kodu, kus jätkata oma eluteekonda. Praegu vaba liikumist vaadates, tundub mulle, et ta sobiks isegi koolisõitu ja üle lumehangede hüppab ka suure lennuga. Eelmisel aastal Hiiumaal eesti tõugu noorhobuste ülevaatusel hinnati teda esimese auhinnaga 2-aastaste täkkude seas. Sellel suvel lähme uuesti ülevaatusele täku litsentsi püüdma.
Selline oli olukord enne suurt sula Teeba boksi ees
... Aga kogu oma uhkest  ja samal ajal armsast välimusest hoolimata Teebale ta ei meeldinud esimesed päevad kohe üldse mitte. Nüüdseks on nad juba nii palju leppinud, et vähemalt ei kakelda siis kui mind pole, aga kui mina välja ilmun, siis hakkab Teeba kohe näitama sissetungijale oma kohta kätte. Ma arvasin küll, et mu hobune on õnnelik kui talle sõbra toon (ehk siis teise hobuse). Räägitakse ju, et hobused ei taha üksinda elada... Praegu tundub, et Teeba on igati pidi õnnetu, sest kogu mu tähelepanu ei kuulu enam ainult temale. Ma pean ennast nüüd jagama ja see ei meeldi talle üldse. Kuigi ma tean, et ajaga nad lepivad ära ja siis jälle on probleem, kuidas üks hobune teisest lahutada... Aga, ma arvan, et ma saame hakkama... vähemalt esialgu.