reede, 11. november 2011

Mul on kodus EHS-i poolt tunnustatud tõutäkk :D

EHS-i tõukomisjon tunnustas Atilaiu aretusse sobivaks.
Nüüd siis vaja ära teha põlvnevise õigsuse geneetiline ekspertiis ja ongi asi ametlikult kehtiv.
Sugupuu, pilt ja kontakt.

Koolitus "Angoora küülikutest nii- ja naapidi" 27. november 2011


Olete oodatud koolitusele pühapäeval, 27. november 2011 Mõisa tallu, Sulu külas, Märjamaa vallas, Raplamaal. Algusaeg 12.00 (kogunemine alates kella 11.30st). Riietuda soojalt.

Koolitusel räägime:
* angoora küülikute eripärast
* söötmine
* pidamistingimused
* karvkatte hooldus

Koolituse läbiviija: Ivi Särg
* erikülalisena Mall Parvi, kes lubas rääkida oma kogemustest angoorade pidamisel.

Eelregistreerimisega kuni 25. november 2011 e-maili aadressil ivi.sarg@gmail.com
Info telefonil 53481622 Ivi

Kohtade arv piiratud. Eelisjärjekorras Heifer projekti pered ning karusloomakasvatuse kursusekaaslased ;)

 Peredele, kes saavad projektist angooraküülikud, on see koolitus kohustuslik. Vastasel juhul enne loomi kätte me ei saa anda. Pärast koolitust võimalus oma loomad kaasa võtta.

38 angoora küülikut Heifer projektile Rootsist



Minu pooleldi pügatud küülik
... ja siin nad nüüd ongi. Neli pikka väsitavat (t)ööpäeva ja kaks ööd laevas. Õnneks leidsime super laheda laevakompanii. Soovitan soojalt. Liin sõidab Paldiski ja Kapellskäri vahel. Laevatäis rekkamehi ning võrratu teenindus ning imehead söögid (hommiku ja õhtusöök kuulusid hinna sisse koos kajutiga). Ja ainult 10 tundi merel. Tallinna sadamast väljuvatel laevadel tuleb veeta alates 16 tunnist. Esimene lahe mulje sellest laevast oli see, kui jõudsin laeva peale registratuuri ning sealt ilmus leti alt kohe šampuse pudel mulle, kuna tuli välja, et mul hakkas just tunni aja pärast sünnipäev. Nüüd tagasitulles, olles eksinud rekkade vahele ja ei leidnud teed ülesse salongi, siis autode pealelaadija varmalt kohe juhendas meid liftini. Väga lahe ja viisakas vene vanapapi. Me küll kummagi keelt ei osanud, aga saime koos arusaamisele, et angooraküülikud meil autos on tippkvaliteediga :D

Killavoor. Esiplaanil minu valvekoer,
kes siis valvas terve sõidu kallist
cargot.
Aga nüüd küülikutest. Nagu öeldud, siis tuli neid kaasa 38 isendit. Enamuses on valged, aga palju on ka värvilisi. Täpselt ei teagi. Silme ees on kõik kirju. 
Kolmapäevase päeva veetsime ühes küülikufarmis õppides angoorade pidamisest ja pügamisest. Saime ka ise kätt proovida oma küülikute peal. Vaadates omanikku pügamas, tundus see imelihtne, aga haarates ise käärid kätte, siis oi oi oi... polegi mingi naljaasi see pügamine.


 Nüüd siis oleme juba nädal aega tagasi olnud. Paar päeva tagasi käis ka vet.amet loomi üle vaatamas ning nad jäid nähtuga rahule. Paar nädalat veel vastu pidada ning siis saavad loomad omadesse kodudesse laiali minna. Nimelt meid pandi 3 nädalaks karantiini... jee... Kui enne oli mul 8 küülikut, siis järsku üleöö kasvas peade arv 46 küülikuni. Oleks siis puuridki olemas... aga njahh... mida pole, seda pole. Nüüd siis kooli kõrvalt vihun aga puure teha, et endal elu lihtsam oleks. Ajutiselt on nad mul ära paigutatud, aga graanulite andmine on vähe raskendatud. Noh, vähemalt saan ma omale nüüd puurid kiiremas korras valmis, muidu ongi see töö muudkui veninud ja veninud.


Esimene paigutus. Pooled loomad on veel autos. Teine korrus
tuli ka veel peale naaritsapuuride näol (võrgutükid  usteks
kaablikrõpsudega kinni pandud)
Tänan tähelepanu eest ning kohtume koolitusel,
Ivi


teisipäev, 18. oktoober 2011

Suvi on möödunud võideldes PPB-ga

... ehk palavuse, parmude ja borrelioosiga. Lihtsalt ei ole suutnud ennast käsile võtta ja siia kirjutada. Tobe on olla haige, aga ega haigus ei hüüa tulles.

Aregon mõni päev tagasi
Aga nüüd siis meie suvest. Aregoni sünnist on möödas juba pea 4 kuud. Ta on kasvanud suureks ja arukaks kutiks. Olles ainuke laps peres, siis ehk ka veidi ära hellitatud :-/ Mingi aeg tagasi sai ta ka omale kiibi kaela sisse. Praegu ootame EHS-i peret teda ülesjoonistama ning arvele võtma. Ühesõnaga temal läheb hästi. Naudib oma lapsepõlve ja on rahul eluga. Teebal nii eriti hea ei ole. Hakkas siin septembri lõpus kohutavalt köhima. Nüüdseks saanud pika ACC kuuri koos Mycolit nimelise ürtide seguga. Ma ei ole päris kindel, aga kahtlustan, et ta on saanud põllukemikaalide mürgituse, sest tal hakkas umbes samal ajal minema halvemaks, kui toimus põldudele mürkide pritsimine suure tuulega, mis oli meie maade poole. Kahjuks ei võta PRIA ega Keskkonnakaitse mitte kui midagi ette, et põllumehi taltsutada. Taimekaitseseadus selgelt dikteerib, et pritsida võib ainult öisel ajal ja mitte tugavama kui 4 m/s tuulega. Meil toimub siin kõik päise päeva ajal ja tugevate tuultega. Samuti sai mürgituse minu sõbranna, kes sattus peale seda kohe kiirabisse, kus ta käib tänase päevani hingamisprobleemide pärast. Ka minul on pikemat aega olnud hingamisraskused. Ei tea kas borrelioosist või ka kemikaalide mürgitusest...


Atilaid peale jõudluskatseid
Aga see selleks... Vähe ilusamatel teemadel ka. Mäletate ehk et aasta alguses tuli meie juurde Hiiuma kutt Atilaid, otsima omale pruuti ning sügiseks uut kodu. Kõik selle on ta saanud. Teeba peaks temast tiine olema ning kodu on ta ka leidnud omale meie juures. Nimelt alates 24.august 2011 on Atilaid minu nimel. Eelmise omanikuga said käed löödud peale edukat esinemist EESTI TÕUGU NOORHOBUSTE ÜLERIIGILIStel JÕUDLUSKATSEtel TORIS, 12.08.2011.A.

"Oma Hobu" oktoobri numbris lk.51 kirjutatakse järgmist: "Atilaid / Mõõdud: 142-170-19. Hinded 8-8-7-7,5-8-8-8. I auhind. Hinnang: Must, i Aku 684E. Täkku esitatakse teist korda. Eelmisel aastal sai I auhinna. Täkk on tõus väga vajaliku värvusega. Must värvus on langemistrendis ja seda tuleb tõus suurendada. Tõutüübilt väga hea, samuti on täkutüüp hästi arenenud. Emapoolne põlvnemine on tõule vajalik kui vähelevinud. Väga hea kehaehitusega täkk, nõrgimaks küljeks on jalgade ehitus. Täkk on hea liikumisega. Tema käitumine ja iseloom on aastaga tublisti paremaks muutunud."

Anne ja Aura Aurora sügisvalguses
Kollektsioon Hiiumaa hobused: Atilaiuga pole veel Hiiuma hobuste sisseränne lõppenud. Samuti on asunud meie juurde elama tori-hannoveri vereline 12 aastane mära Anne ning 1,5 aastane eesti tõugu mära Aura Aurora. Samuti on Teeba juured Hiiumaalt pärit. Tema ema Alisa on sündinud Hiiumaal Ristitee talus. Teeba vanaema Tiina ja vanaisa Aroon on mulle vägagi tuttavad hobused. Tiinaga õppisin ma oma esimesed galopid maastikul ning Arooniga olen ka palju ringi kapanud ning turiste saatnud maastikumatkadel... Hmmm... Head vanad ajad...

Nüüd on kappamised maastikradadel ainult unistusteks. Hobused on, aga pole jõudu ega jaksu nendega ratsutamas käia... HOIDUGE PUUKIDE EEST!!! ja vähemagi kahtluse korral laske perearstil teha borrelioosi  test. Ma ka kunagi mõtlesin, et ah, ega mina ju haigeks ei jää. Nüüd kui tervis on täitsa p..s ja diagnoositud vana-borellioos (üle 10 aasta tagune), siis enam pole mitte midagi peale hakata kui leppida tõsiasjaga, et ega paremaks ei lähegi (eriti). Elan üks päev korraga, katsun päeva õhtusse veeretada ning loodan, et saan öösel magada ilma suuremate valudeta.

reede, 8. juuli 2011

Saage tuttavaks... AREGON

Sündinud 25.juuni 2011 kell 4:21 hommikul.

Esimene tund

Esimene päev

Kahe nädalane

esmaspäev, 13. juuni 2011

Täku taltsutus nagu vanasti

Eile oli ikka üle mõistuse kuum ilm. Terassil näitas temp lausa +38 kraadi. Siiamaani pole see üle +32 läinud. Täielik tuulevaikus oli ka. Otsustasin minna jõkke ennast jahutama ning teel jõe poole vaatasin õnnetuid hobuseid, kes samuti vaevlesid kuumuse ja sitikate käes. Esimeseks võtsingi Teeba näpu otsa ja läksime jõe poole. Ta vaeseke ei saanud muidugi alguses aru, et miks ma teda nii jubedasse kohta tahan meelitada. Kindlasti on vesi põhjatu ja ta upub ära. Pika veenmise peale otsustas ta siiski julguse kokku võtta ning astus vette. No küll oli tal suur üllatus, et vesi ulatus ainult põlvini. Kõndisime veidi sügavamale ja hakkasin talle vett kätega peale viskama. See juba oli talle vägagi meeltmööda ning ta nõustus seisma täiesti lahtiselt jões, ise veel esimeste jalgadega kraapides omale vett peale. Jõest lahkudes ja kopli poole jalutades oli näha tõelist rahulolu ta näolt.
Tunnike enda soojendamist verandal ja siis oli käes Ati kord ta vette viia. Nagu arvata võis ei tekkinud tema vette viimisega mingeid probleeme. Otsustasime jalutada temaga mööda jõge ülespoole ujumiskohta, kus vesi ulatus talle poolde keresse. Kuigi talle alguses vett selga visates võttis ta seda kui ohuna, siiski rahunes ta üsna ruttu kui tundis leevendust sääsehammustustele. Lõpuks rahunes ta nii maha ja hakkas täiega nautima seda veesõda.  Mõtlesin, et proovin testida vanemate eestlaste poolt räägitud hobuse taltsutamiste lugusid... vees. Kuna vees on hobusel raskem kiireid liigutusi teha, siis vanasti oligi õpetatud palju hobuseid meres või kuskil jões või tiigis. Läksin siis minagi talle kõrvale ja hakkasin vees üles-alla hüppama ta kõrval. Algul vaatas küll, et täitsa lolliks läinud olen, aga peagi ta  harjus ning siis viskasin ennast kõhuli üle hobuse... ei mingit reaktsiooni. Nii ma kordasin seda harjutust mitu korda. Paar korda küll kippus ta liikuma hakkama, aga kerge surve päitsetest enda poole ja ta rahunes kohe. Kui see harjutus mõlemalt poolt edukalt läbitud, siis järgmiseks harjutuseks oli viia jalad talle laudja peale, lamades ise kõhuli hobuse seljas ning samal ajal silitades hobuse kaelaalust. Ka see läks meil väga rahulikult. Jäi veel üle viimane harjutus... selga istumine. Mõtlesin veidi, et kas ikka tasub proovida? Hüppasin kõhuli selga, panin jalad laudjale ning siis viisin need teine-teisele poole hobust ning libistasin ennast õigesse kohta istuma. Ati ei liigutanud kõrvagi selle peale ning oli väga rahul oma eluga. Veidi vist imestas, et kuidas ma nii kõrgele temast sain, aga see ei tundunud teda häirivat... Selleks korraks siis piisas ning jalutasime tagasi allajõge kohta, kust veest välja sai. Koplisse jooksis Ati väga kerge sammuga, ise mängeldes ja vehkides pead küljelt-küljele... Nii lahe oli...
Kahjuks polnud meil veekindlat fotokat, et pilte teha sellest esimest selgamineku korrast :( aga mälestus jääb. Ahjaa... mõned päevad tagasi sai Ati esimest korda tutvust teha sepaga. Ka see läks üle lootuste hästi. Viimase jalaga (selleks oli tagumine) oli veidi probleeme, kuna ta oli vähe pinges ning seega puudus tal tasakaal. Aga õnneks tuli mulle telefonikõne ning Atil oli võimalus asjade üle järele mõtelda. Tal oli megaigav sel ajal, näppis nööri hammastega ja asju mis ta nina haardesse ulatus. Lõpuks jäi lausa tukkuma. Kõne lõppedes läksin ta juurde, võtsin jala üles ning ilma probleemideta sai ka see värgitud.

Endiselt ootamas Teeba-beebit...

kolmapäev, 8. juuni 2011

Nii kuum on tunne...

Oleme kõik elus ja terved ning ootame pikisilmi Teeba+Are beebit. Liiga kuum, et pikemalt kirjutada. Las pildid räägivad enda eest.
Siin igaõhtune sääsepunni sügamine ;)
Küll on palju süüa... Oleks abiväge vaja :D

Ati naudingud... Ikkagit Hiiumaa kutt
Samurai naudingud... Koerte salat

laupäev, 28. mai 2011

A bitter sweet day...

Tasapisi on elu nii edasi läinud, et polegi jõudnud siia midagi kirjutada, aga tänane päev vajab küll märkimist. Nimelt Poku leidis omale uue kodu. Selle kolme kuuga jõudsime me kõik temaga juba ära harjuda ja ka tema meiega. Kuigi ta oli oma loomult väga arg, siiski otsis ta suhtlemist ja oli asjades ja ümbruskonnast väga huvitatud. Põnev oli vaadata, kuidas ta Teebaga koos hoovi peal rohtu sõi ja siis nähes midagi huvitavat, vastavalt ka reageeris. Viimase nädala jooksul muutus ta lausa nii enesekindlaks, et julges üksi hoovi peal ringi luusida, samal ajal kui Teeba bokside varjus tukkus. Üks etapp Poku elust ja minu teekond temaga sai läbi. Parelli Natural Horsmanship aitas meid sellel teel palju kaasa. Me õppisime mõlemad palju sellest kogemusest.
Teeba kõnnib nüüd ainult nõutult mööda hoovi ringi. Ati saatis ka treilerit pika pilguga, kui see hoovist välja veeres. Aga elu läheb edasi ja varsti on Teebal tulemas seltsiline omaenda kõhust välja ;)
Pokule soovin mõnusat elu oma uue omanikuga seal kuskil Narva kandis... Loodan, et ta jõudis ilusti kohale...

teisipäev, 5. aprill 2011

Anilut tgarad isinemed okvasad sdea legdua.

Ma ei snutuud udkusa, et saan aru slelset mdia leon. Usmtuaku isnieme aju vimõekus. Cabdmrige ükioliols lbäi vuidid uruignu jgäri ploe snõas thtedäe jäjreokrd oulnile. Auikne oulinle asi on, et einseme ja vinmiae thät paeavd õeigl khoal oelma. Üeälnuäjd theäd vivaõd olla tiekälilut sisass ja igkaki suadud sdea imla pbolreetmieda lgudea. See kiõk tuenleb sslelet, et imiense aju ei loe iagt thtäe edarli viad snõa kui trekvut. Eks ole lhae? Ja mnia oeln atali mulenõd, et et gmarmikata on onullie!

kolmapäev, 23. märts 2011

Kolm on kohtuseadus ehk oodates kevadet.

Elu kulgeb siin, mõisas, rahulikult. Kõik me ootame pikisilmi kevadet siin, nagu ilmselt kogu Eestimaa. Vahepeal on lisandunud meie seltskonda veel üks kabjaline hüüdnimega Poku.

Tema on 3 aastane tori-trakeeni ruun (kui ma nüüd õieti aru sain) ja siin on ta eesmärgiga, et ta saaks sadula alla ja siis omanik saab ta müüki panna.  Paar nädalat on möödunud ajast, mil ta meie õue peale saabus ja edusammud on tohutud. Arast ja inimesi umbusaldavast loomast on saanud hobune, kes tuleb koplis ise juurde ja laseb ka päitsed edukalt pähe panna. Eile tegin talle ka maniküüri (esimest korda tema elus) ja see tuli ootamatult hästi välja. Ja kuna ei soovinud teda esimesel korral traumeerida üle mõistuse, siis otsustasin pediküüri teha mõnel teisel päeval. Ka Teeba sai sepalt oma tähelepanu täna. Nimelt lõpuks saime talle esimestele jalgadele talverauad alla ja tagumised kabjad värgitud. Miks rauad?... paljud küsiksid kindlasti. Põhjus lihtne... esiteks on õues libe ja ma ei soovi, et ta kukuks jää peal. Ootan ju temalt ikkagi omale esimest varssa ja tahan teha kõik selleks, et vähendada riske. Teine põhjus raudadele oli tema halb kabjaasend, mis on koormav liigestele ja kõõlustele (lisame veel varsa raskuse). Ati elab ikka oma täkupoisi elu omal viisil. Ka temaga olema sõbrunenud rohkem ja alustanud Natural Horsemanship`il põhinevaid treeninguid ehk mänge, mis valmistavad teda ette järgmisteks koolitusetappideks.

Ka mesilased olen ammu lahti päästnud, et kes veel elus on, saavad minna oma puhastuslennule. Kevadeks-suveks peame leidma nendele kaugemad korjemaad, sest mesilased ja hobused lähestikku ei sobi koos elama... kahjuks.

Ahjaa... kas ma mainisin, et vastik torm on jälle õues :(

reede, 18. veebruar 2011

Külmad jätkuvad pikemalt...

... seega ei jäänud mul ka midagi muud üle, kui hobustele vedada terve suur heinarull ette... enda elu lihtsustamiseks. Suur tõesti, sest kaalult u.500kg. Lõpuks, aku suure laadimise peale, õnnestus ka džiip käivitada ning  esimene heinarulli vedamise katse ära tehtud. Väheke nikerdamist ja saingi rulli koplisse ning isegi õnnestus mul see uuesti otsa peale tirida. Teeba ja Ati on megarahul. Nad hakkasid kohe usinasti hävitustööd tegema selle rulli kallal. Ja mina toppisin jeebu uuesti garaaži ning ruttasin tuppa kuuma kakaod jooma ning külmunud sõrmi-varbaid ja nägu soojendama. Köha tahab jätkuvalt mul hinge matta... Aga nüüd vähemalt ei pea enam heina ette tassima selle külmaga. Hetkel siis tuulekülma õues -23. Hommikul kl 8 ajal oli tuulekülmaks märgitud -31... prrrrrr...

esmaspäev, 14. veebruar 2011

HEAD SÕBRAPÄEVA!

Härmikud hommikukaerale tulemas
Kas on võimalik, et saab veel külmem olla? Termomeeter ukse taga näitab -26c. Päris valus kogemus on õues käimine, kuna pärast köhin kopsud välja ja rinnus on terav valu. Aga ega mul pääsu pole. Hobused ei küsi kui haige ma olen. Nemad tahavad ikka süüa saada ning ärgem unustagem linnukesi, kes ka muidu sureksid nälga, kui nüüd lõpetada järsku sööda panemine ära neile. On nad ju harjunud talve algusest saadik siit süüa saama. Samurai käigud õue piirduvad ka ainult sekunditega. Vähemalt pole karta, et ta suure tee peale läheb. Igasugune rännuinstinkt on tal kadunud sellise külmaga. Ta ainult magab nüüd kamina ees tule paistel. Hea, et kamingi on olemas. Ja minul on lambavillast sussid ja paksud suusapüksid jalas ning pidevalt trimpan midagi kuuma juua. Piim saab küll otsa, aga vett õnneks veel kraanist tuleb, et saab teed ka teha. Poodi ka ei saa minna, kuna tee mõisast välja on kinni tuisanud. Pidin seda eile hommikul hakkama lahti kaevama, aga hobuseid söötmast tagasi tulles lämmatas köha mind peaaegu poolsurnuks. Siis ma otsustasingi, et ei lähe. Võiksin ju ka traktori kutsuda, aga see tahab ka liiga palju raha saada ja seda mul ju pole, kuna tööle ka ei jõudnud. Võib-olla džiibiga saaksin välja, aga see on kõige tagumises garaažis luku taga ja uste ees on suur jäävall, mis sulalumega katuselt alla tuli ja nüüd on ära külmunud. Ja sellise külmaga ja haigena ei lähe ma mitte tööd tegema. Egas midagi... hambad varna! Ehk siis ongi hea, saab suveks saledaks ;) Aga hobustel pole viga midagi. Täitsa õnnelikud paistsid olema. Õnneks oli eilsest veel nii palju heina järgi, et täna hommikul pääsesin heina tassimisest. Ainult kaera ja sooja vett viisin, mis sulataks jooginõus jää ära. Ma olen kuulnud arvamusi, kus hobused, kes talvel õues elavad kogu aeg ja lumi ka maas on, et siis nad ei tahagi juua saada, et  siis nad lakuvad lund. Selle teooria olen ma nüüd kummutanud, sest minul läheb keskmiselt kahe hobuse peale 3 suurt ämbritäit (20l) vett ööpäevas ehk siis kokku vähemalt 60l. Kui ainult Teeba oli, siis läks 1-2 ämbritäit ööpäevas... ja seda räägivad vet.arstid ka, et lund süües ei saa loom oma piisavat veekogust kätte ja pealegi mis soojavarude ressursse on vaja selleks, et seda lund sulatada ja soojendada. Kui palju peab üldse lund sööma, et saada kätte sellest 30-40 liitrit vett? Ja kas Te tahaksite külmal ajal juua lihtsalt vett või süüa lund? Mina valiks ikka vee, sest selle temperatuur on ikka plusspoolel.

Niisiis... veelkord... Head sõbrapäeva!...Loodan, et teistel on tulnud sõbrapäev vähe helgemalt... vahepeal on temp. tõusnud -23 kraadi peale, aga feels like -29c

-24 feels like -29

Ainult tuleuss kaminas on lohutuseks
siin külmas elus
...huhh kui külm on... Hobused olid ka täitsa härmas. Tassisin neile hästi hästi palju heina ette, et nad ikka sooja saaksid süües. Mõisas sees on ka selline tunne, et küta palju tahad, ikka sooja ei saa. Õuest tagasi tulles olid kopsud täitsa jääs... prrrr... tahan kevadet... ja lubatakse terve see nädal veel arktilist külma ning veel madalamaid temperatuure. Kaeraportsjonid kohekordistusid hopsidele... kõik ikka sooja saamise nimel. Mingi muti moodi elukas oli mul ka õues ukse taga ära külmunud või tappis Samurai selle ära. Aga see tundus täitsa kangestunud olevat, et vaevalt küll see nii oli. Kas on võimalik, et mutid talvel liiguvad? Seda võin kindlalt öelda, et hiir see polnud. Tal oli lühike saba ja noka muudi nina. Aga linnud on mul siin usinad. Lahe on vaadata, kuidas nad toimetavad söödamajakese kallal ja siis lendavad kuskile oksa peale ja toksivad sihvkad puruks, et seemet kätte saada. Rasvapallid on ka päris minev kaup, eriti veel sellise pakasega.
Ahjaa... Teeba ja Ati saavad päris hästi läbi juba. Ati on päris nutikas hobune. Kui lähen kaera viima, siis ütlen ainult "Ati, läheb oma boksi" ja siis ei toimu mingit kaklust. Teeba saab kaera maast suurest ämbrist ning Atiga suundume siis boksi poole, kus tema kaera saab. Enamused korrad läheb Ati isegi enne mind boksi ootama juba. Ükskord ei jõudnud ma aeda sissegi minna, kui tüüp juba boksi läks mu ütlemise peale. Heina söövad ka vahest isegi rahulikult ühest hunnikust. Päris best friends veel pole, aga vähemalt ei lähe kabjad enam käiku. Ainult kõrvad lingutatakse tahapoole ja vehitakse peaga, et siia ei tule, see on minu hein! (just Teeba poolt rohkem selline käitumine).
Nohh... mis siis ikka... ega muud polegi... kui ainult külm, külm ja veelkord külm. Vaatame, kas homne päev ka tuleb või külmub seegi ära ning jääb tulemata...

neljapäev, 3. veebruar 2011

Leidsin ühe vana kirjutise, mis on jäänud postitamata...

ALUSTAME RATSUTAMISEGA

" Paar päeva peale Teeba tulekut otsustasin temaga ka ratsutada väheke. Ei läinud meil kõik päris nii nagu mina oleksin tahtnud ja mitte ka nii nagu tema oleks tahtnud. Küll ta tahtis mind kuhugile ära vedada või siis maast hoopis rohtu süüa. Mitte ei meeldinud talle alguses see mõte, et keegi limiteerib tema vabat tahet. Aga lõpu poole saime juba ühisele meelele. Väheke rodeot sai ka proovitud, aga ka sellega ei õnnestunud tal oma tahet läbi suruda. Otsustasin esimeseks korraks lõpetada ja lasin ta vabaks karjamaale.
  Järgmisel päeval käisime pool tundi kolamas küla vahel. See meeldis prouale juba tunduvalt rohkem. Aga kuna mul endal aeg sundis takka, siis ei saanud pikalt mõnuleda maastikul ja tuli peagi tagasi pöörata. Siis tekkis lahkheli... miks tagasi? Läheks ikka edasi ja edasi... Ei tea kuhu Teeba oma meelest jõuda tahtis. Siiskit suutsin teda veenda, et KODU asub vastassuunas ja vaevaliselt loivavate sammudega ka lõpuks tagasi jõudsime.
 Kolmandal päeval tegime juba pikema tuuri ja sai isegi galopp ära proovitud. Väga mugava liikumisega hobuse olen endale saanud, eriti traav on hästi mugav. Seekord oli Teeba rahul, et lõpuks ka kodutee hakkas paistma. Olime mõlemad väsinud, aga rahul enda eluga. Hobune lahti riietatud ja porgandid suhu topitud ning veidi teki alla boksis jahtutud... ja jälle vabadus koplis ringi uudistada ja rohtu näksida ning mööduvatelt inimestelt tähelepanu ja maiustusi nõuda..."

teisipäev, 1. veebruar 2011

Hiidlane Atilaid ja armukade Teeba.

Juba mitmendat päeva on meil siin huvitav olnud. Teeba sai omale suveromanssi (kuigi hetkel veel on talv). Kuti nimeks on Atilaid ning tuli ta meie juurde üle mere Hiiumaalt. Ta tuli siia mõttega, et soovib õppida, kuidas olla ratsahobune ja ehk ka õppida vankri vedamist. Ta on kolme aastane juba ja aeg on hakata täiskasvanuks. Sügiseks loodab ta leida endale armastava kodu, kus jätkata oma eluteekonda. Praegu vaba liikumist vaadates, tundub mulle, et ta sobiks isegi koolisõitu ja üle lumehangede hüppab ka suure lennuga. Eelmisel aastal Hiiumaal eesti tõugu noorhobuste ülevaatusel hinnati teda esimese auhinnaga 2-aastaste täkkude seas. Sellel suvel lähme uuesti ülevaatusele täku litsentsi püüdma.
Selline oli olukord enne suurt sula Teeba boksi ees
... Aga kogu oma uhkest  ja samal ajal armsast välimusest hoolimata Teebale ta ei meeldinud esimesed päevad kohe üldse mitte. Nüüdseks on nad juba nii palju leppinud, et vähemalt ei kakelda siis kui mind pole, aga kui mina välja ilmun, siis hakkab Teeba kohe näitama sissetungijale oma kohta kätte. Ma arvasin küll, et mu hobune on õnnelik kui talle sõbra toon (ehk siis teise hobuse). Räägitakse ju, et hobused ei taha üksinda elada... Praegu tundub, et Teeba on igati pidi õnnetu, sest kogu mu tähelepanu ei kuulu enam ainult temale. Ma pean ennast nüüd jagama ja see ei meeldi talle üldse. Kuigi ma tean, et ajaga nad lepivad ära ja siis jälle on probleem, kuidas üks hobune teisest lahutada... Aga, ma arvan, et ma saame hakkama... vähemalt esialgu.