laupäev, 27. november 2010

Külm rahu.

Nüüd on rahu. Rebane likvideeritud ja hobune ka kohe palju, palju rahulikum. Kõik on külmunud õues, isegi tuult pole. Ükski oks ei liigu. Ainult Teeba nohistamas vaikselt heina ning tihased toiduotsingul. Viskasin ka nendele vaestele linnukestele maha veidi kaera. Peaks vist otsima, kes leian mingi linnumajakese, mida saaks akna taha panna... Praegu, keset päeva, on -10 kraadi õues. Ei tea, mis hommikul võis olla? Eks need varajased ärkajad oskavad ehk öelda seda. Õnneks mõisa sees on suhteliselt soe. Hommikul oli +16 köögis, pole ju paha. Muidugi pole teada, kuidas on siis kui külmad kestavad pikemat aega, näiteks nagu oli eelmine talv. Loodan, et see talv pole nii hull. Siin, mõisas, on ka tegeletud erinevate süsteemide väljamõtlemisega, et soe sees püsiks. Varem pole seda nagu eriti vaja läinud, kuna keegi pole siin sees elanud talvel. Aastaid tagasi küll elati, aga see on minevik ja pole minu asi, kuidas siis sooja saadi. Minu arvamus on see, et kõik augud ja praod tuleb kinni toppida ja uksed-aknad soojustada, et minu köetud soe välja ei läheks. Oleme siin ka testimas erinevaid küttemeetodeid ning küttematerjali. Siiamaani on alati köetud halupuuga. Nüüd võtsime prooviks turbabriketti. See töötab ideaalselt pliidi kütmiseks. Ahjaa... köögis ka uus pliit koos soojamüüriga ja siiber ka on vahel ,mida eelmisel pliidil polnud... kõik läks kogu aeg korstnasse (pole siis ime et külm on). Turbabriketi eelis kütmisel on see, et laod pliidi aluse täis ja võid ise mitmeks tunniks minna tegutsema õue või kuhugile mujale ning köök on alati soe kui tagasi tuled. Ahjus nii head tulemused polnud.Sai soojaks küll, aga kütmise aeg oli 12 tundi, enne kui siibri sai kinni lükata. Tahaks veel ka ära proovida puitbriketti. Ühe paki (25kg) proovisin. Poole pakiga sai saunakerise päris kiiresti päris kuumaks. Miks me otsime alternatiive on see, et halupuude ladustamine kuiva kohta on pea võimatu. Õues mingi katusealune on, aga see ei pea vett eriti, kuna esiteks küljed on lahtised ning kuna asub mäe otsas, siis kõikidele tuultele (ja vihmadele) valla. Pealegi ei ole sinna võimalik ladustada tervet talvevaru... ja märgade puudega ei tohi kütta! Kindlasti nüüd paljud imestavad, et alles nüüd hakkame puid talveks varuma. Iva selles, et suvel ma veel ei teadnud, et jään siia, mõisa, talvituma. Aga nüüd on mul hobune ja kuhu ma ikka temaga lähen???

Nii me siin siis valmistumegi talveks... mina, minu koer Samurai ning Teeba...

Aga nüüd tegutsema... kütma ahjusid ning soojustama viimaseid aknaid ja uksi...

reede, 26. november 2010

Rebasejaht...

Neli päeva tagasi ilmus mõisa hoovile rebane. Kahjuks sellega seoses jäin hiljaks ka küülikumammade talvekorterisse panekuga... Rebane jõudis  käia urus ja arvata võib, mis seal toimus. Küülikupojad (kes on juba pea 4 kuused noorloomad) jõudsin õnneks ennem eraldada turvalisse varjualusesse. Vaja oli ainult paar tundi ja oleks ka mammad saanud kindlasse kohta... Hetkel veel pole küll lootust päris kaotanud, sest targad räägivad, et rebane murrab looma ja siis tassib minema. Aga kuna ta peaks üle aia sellega hüppama, siis oleks kindlasti näha karvu ja verd lume peal. Aga lumi on täiesti puhas. Sulgesin ka igaks juhuks uru suudme võrguga, et kiskja rohkem ligi ei pääseks, juhuks kui seal keegi veel on elus, aga nii hirmunud, et ei julge välja tulla. Peale seda on see elajas siin jõlkunud ringi iga päev. Algul mõtlesin, et lihtsalt jultunud loom ja näljas, kuna läks nii külmaks. Esimesel päeval tungis ta lausa kõrvalhoonesse sisse. Kusjuures just see oli päev, millal meil toimus hoovi peal ja kõrvalhoones palju askeldamist ning inimesi oli ka rohkem kui üksainuke mina.
Eile õhtul Teebat söötma minnes avastasin, et tõbras oli maganud Teeba varjuall heinte sees. Õnneks Teebal kaugemal mäe peal 2 pooleli olevat väliboksi ka... Viisingi eile siis kaerad ja heina talle sinna, kuna ta ei olnud eriti vaimus sellest, et peab tulema kohta, kus on metslooma lõhnad.
Tänane hommik algas jälle rebase taga ajamisega Samurai poolt. Võtsin minagi kurika ja läksin järgi. Nüüd oli pilt selge... see loom on haige. Ta ei kartnud ei mind ega koera... 2-3m peale lasi täitsa. Aga päris lähedale ikka ei saanud. Mõni tund hiljem helistas naabrinaine Maie mulle ja ma läksin õue trepi peale telefoniga rääkima (kuna mõisas sees pole eriti levi) ja mis ma näen... Tropp magab mu auto nina ees. Lähen siis lähemale, aga see ei tee väljagi... ainult tõmbleb keras. Maie helistas lähimale jahimehele ning 15 mintsa hiljem oligi mees kohal. Rebane oli täitsa haige ilmselt, kuna ta vist ei saanud arugi kui mees ta kurikaga maha lõi. Helistasin ka igaks juhuks vetarstile, kes välistas marutaudi ning kuna loom kedagi inimest või koera rünnanud polnud, siis käskis lihtsalt laiba ära põletada. Metsloomadel pidi igasuguseid haiguseid olema.

Niisiis... Jänkude eest on kätte makstud... Silm silma, hammas hamba vastu!!!

Viimane hommikusöök... :(

teisipäev, 16. november 2010

Keraamikasuve lõpp..

Peaaegu pakitud... mõni asi veel ja siis suletigi uks
Viimane ahjutäis keraamikat on põletatud. Hetkel veel ahjus jahtumas. Homme, kolmapäeval 17.nov. avatakse selle aasta viimane ehk kolmas ahjutäis. Kuna ahju pakkimine on keeruline protsess ja asju tehti tohutul hulgal, siis selleks et kõik asjad saaks küpsetadud, kulus 3 põletust. Kui veel eriti täpne olla, siis peale esimest põletust oli kahtlane, kas ikka teiseks põletuseks saab ahju täis, aga kui II põletus kätte jõudis, siis tuli välja et meil on keraamikauputus ;) See suvi oli üldse palju keraamikat Sulu mõisas näha. Kahe eelmise põletusega on ka Juss (põletusmeister) väga rahule jäänud. Eks näis, mis asjad homme ahjust välja tulevad. Iga kord on suur üllatus näha asju, mis ahju läksid hallide savikäkkidena :P ja välja tulevad imelistes värvides kunstiteostena. Iga põletus on erinev... põnev... tõeline kunst... Aga jääme homset ootama... Kellel huvi tulla ahju pidulikule lahtipakkimisele, siis ilmselt kell 12.30 see algab, oleneb millal ahjumeistrid kohale jõuavad.