reede, 17. september 2010

"Karda oma unistusi, sest need võivad täituda!"

... ja siin ta siis lõpuks ongi... minu OMA HOBU... Ma olen teda juba 20 aastat oodanud. Kui ma väike olin siis ma mangusin ikka ja jälle emalt, et palun osta mulle hobune, olgu või tibatilluke, aga peaasi et elus...
TEEBA

...Ja nüüd mul siis ongi päris oma elus tibatillukene hobune:) Transport sujus väga hästi. Mõisas treikust maha tulles pilgutas Teeba oma suuri silmi, et ahah, siin ma siin nüüd olen ja hakkas maast kohe mahlast rohtu sööma. Panin ta esialgu varju alla kinni. Paari tunni pärast käisime jalutasime aia läbi ning tutvusime küülikutega. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Silm säras vaid peas uudishimust. Enne pimeda tulekut sai ta veel ka omapäi koplis ringi jalutada. Ööseks panin ta varju alla uuesti kinni, kuniks ta ära harjub oma uue koduga.
Täna küsiti mu käest, et kas mul on närv sees ka, et hobune tuleb. Hakkasin mõtlema, et miks peaks olema??? Olen ju seda tööd teinud juba 15 aastat, just nimelt hobuseid kasvatanud, söötnud, hoolitsenud nende eest nii heas kui halvas. Olen töödanud aastate jooksul sadade hobustega. Miks peaks nüüd SELLE ÜHE hobuse tulek teistmoodi olema? Aga pean endale ausaks jääma ja tunnistama, et kummalisel kombel on küll tunne teistsugune. See hobu on ju MINU ja hea õnne korral elab ta paarkümmend aastat minuga. Mitte ei ole üks kümnetest hobustest, kes tuleb ja läheb millal iganes omanik heaks arvab. See väike hall hobune on minu oma ja mitte keegi ei saa teda minult ära võtta. 

Selle hobuse saamist toetas Heifer projekt. Loe lisa teistest projekti hobustest http://koduhobu.blogspot.com/
Kogu info Heifer programmi kohta http://www.heifer.ee/

2 kommentaari:

  1. Ühes korralikus Eesti mõisas peabki hobune olema....

    VastaKustuta
  2. Oi palju õnne sulle :D Ei peagi enam suuri hobusepilte seinale maalima ja enda hobusest unistama nagu sa kunagi tegid ;) Mul väga hea meel su üle ...

    VastaKustuta