laupäev, 21. august 2010

Hello... üle pika aja...

Mis teha, kui elu kiire ja kui ei ole kiire, siis on arvuti crashid üksteise otsas. Aga nüüdseks loodan, et need mured on korraks ületatud.

Niisiis, katsun Teid kurssi viia sellega, mis siin vahepeal toimunud on. Kõigepealt on meil toimunud paar toredat keraamika kursust. Esimene oli augusti alguses, kui meid külastasid Soomest keraamikategijad, kes viibisid siin peaaegu terve nädala ning Jussi (meie keraamikajuhendaja) abiga valmisid päris huvitavad esemed.
Teine kursus oli mõeldud Heiferi hobusteprojekti peredele. See oli lahe päev mil kohale tuli 24 inimest (s.h. 10 last). Kõik olid usinad keraamikategijad ja Juss oli jällegit tasemel, et suutis selle suure grupiga hakkama saada. Jagasime inimesed kahte gruppi, ühed mätsisid savi ning teised vaatasid filmi Eesti hobuse kasutusaladest. Õhtu lõppes toreda grillimisega lahedas seltskonnas. Paar seltsilist sattusin nii hoogu savimätsimisest, et et mul oli tarvis neile vedada pikendusjuhtmega valgus õue, kuna läks juba pimedaks, aga nemad ei soostunud lõpetama... savi oli kah veel järgi. Lõpuks kella 12ks öösel sai savi otsa.
Täna tuli üks Soome keraamikutest tagasi ning tõi paar sõbrannat ka kaasa. Paar päeva mööduvad nüüd jällegi savimeeleolus.

Jäksidega ka lahedad lood... 31 juuli õhtul sattusin peale, kuidas Suzanna korjas tohutul kiirusel maast kokku kuivanud heina ning suu täis tormas sellega oma uru poole. Ehk siis peasehitus käimas. Järgmiseks päevaks oli Suzanna kõhnaks jäänud. Paar päeva hiljem tundus, et ka teised kaks valget olid kaotanud oma ümarused. Ilmselgelt tundus, et nad on poeginud... aga kuhu??? Ma nägin ainult üht urgu.  Käisin päev otsa nõutult mööda aeda ringi kartes leida kuskilt surnud vastsündinud poegasid. Tundus kuidagi uskumatu, et kõik kolm teeksid oma pojad ühte urgu. Õnneks aiast ei leidnud ma midagi kahtlast. Järeldasin, et siiski olid nad oma pojad ühte urgu teinud. Mis neist küll saab? Ega muud ei jää üle, kui ainult oodata ja loota kõige paremat...Ootamine on pikk? Võimalik, et me ei saa kunagi teada...
Suzanna on pesa ehituse ajaks
kaliforniad ritta ladunud, et nad
 ei segaks teda ;)
 ... aga nüüd... eile (ehk siis 20 päeva peal poegimist)... käisin õhtul pimedas taskulambiga neil aias. mind ajendas sinna minema see, et üleeile oli tekkinud sinna uus auk selle koha peale, mida jänksid kõik need kolm nädalat on hoolikalt kinni patsutanud. Viskasin ennast pikali augu ette ja suunasin valguse auku... ja seal oli üks must käpp ning veidi hiljem tuli august välja pruun nina. JEEEE... MEIL ON JÄNKUPOJAD!!! Kindlat on olemas Suzannal 1 aguuti värvusega poeg ning kaliforniatel 1 hall, 1 must ja vb ka 1 valge. Looduslik valik on tehtud... Küülikud on suutelised ühes urus poegi kasvatama. Pole vaja mingeid pesakaste või poegimismajakesi. Eks varsti paistab palju neid tegelikult on seal...

Ahjaa... peaaegu unustasin mainida, et paar päeva tagasi laiendasin pikk-kõrvade elupaika tehes selle vast 3x suuremaks. Nad olid eelmise aia täitsa paljaks püganud. Nüüd on neil jälle kõrvad püsti suurest õnnest ja kepsutavad pikas rohus ringi... JÄNKSID ON LAHEDAD, eriti veel vabad jänksid!!!

P.S. Mesilastelt oleme mett ka varastanud, aga sellest juba pajatab teine lugu...