pühapäev, 26. detsember 2010

LAHE...

Täna sai oma ammune mõte rakendust... hobusega lume lükkamine. Mis mind on takistanud on see, et ma polnud kindel, kuidas Teeba asjasse suhtub. Lumesahka ka pole, mis hobusele sobiks. Nii ma siis mõtlesingi, et teen proovi, mida Teeba sellest vedamise mõttest arvab. Kuna mul hetkel veel puudub vedamiseks õige varustus (look, rangid, sedelgas jms.),  aga on olemas traavlivarustus, siis see ka käiku läks. Igaks juhuks panin tugevduseks rinna eest läbi laia koormarihma ja vedamiseks kasutasin ka koormarihmasid. Ega ta eriti ilus välja ei näinud nendega, aga nagu öeldakse "too pole ilu pärast, too on tarbe pärast". Vedamise harjutamiseks kasutasin tagurpidi keeratud euroalust. Panin rihmad ühest nurgast läbi ja sõit võis alata. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Kui raskeks läks, siis ta muidugi eriti ei tahtnud vedada, aga vähe ergutavate hüüete saatel võttis ta julguse kokku ja ikka hakkas tõmbama ja julgelt. Mõisast välja suure teeni läks asi suht vaevaliselt, aga tagasitee oli allamäge ning hobu võttis sellised tuurid sisse, et mul ei jäänud muud üle kui aluse peale hüpata põlvili ning nautida sõitu. Ega seda ei saanud ka nimetada päris lume lükkamiseks, pigem lume silumiseks, aga vähemalt Teeba nautis seda ja homme ehitan korralikuma saha ning proovin uuesti. Vähemalt ma nüüd tean, et minu hobu on suuteline ka vedama enda järel midagi. Regede/saanide/vankrite kohta ei tea ma midagi, kuna neid mul ka pole... aga ehk ükskord saab ka need olema. Veel üks hea omadus, mis ma avastasin Teeba juures oli see, et kui käskisin tal seisma jääda, siis ta ka jäi ning ka seisis, mitte ei trampinud kohapeal, et minema pääseda. Siiamaani olen pidanud tohutut vaeva nägema kõikide eelnevate hobustega, keda olen ette õpetanud, et nad paigal ka püsiksid. See on mõnele loomale täiesti arusaamatu, et miks peaks paigal olema.
Päikesepaisteline Teeba -15 kraadises külmas

Kahjuks pilte mul tänasest päevast pole, kuna olen üksinda siin ja ei saa endast samal ajal pilti teha. Aga kasutage oma kujutlusvõimet... Seniks aga... Häid Jõule ja nautige talvist elu oma loomade seltsis nendega midagi lahedat koos tehes!!!

laupäev, 27. november 2010

Külm rahu.

Nüüd on rahu. Rebane likvideeritud ja hobune ka kohe palju, palju rahulikum. Kõik on külmunud õues, isegi tuult pole. Ükski oks ei liigu. Ainult Teeba nohistamas vaikselt heina ning tihased toiduotsingul. Viskasin ka nendele vaestele linnukestele maha veidi kaera. Peaks vist otsima, kes leian mingi linnumajakese, mida saaks akna taha panna... Praegu, keset päeva, on -10 kraadi õues. Ei tea, mis hommikul võis olla? Eks need varajased ärkajad oskavad ehk öelda seda. Õnneks mõisa sees on suhteliselt soe. Hommikul oli +16 köögis, pole ju paha. Muidugi pole teada, kuidas on siis kui külmad kestavad pikemat aega, näiteks nagu oli eelmine talv. Loodan, et see talv pole nii hull. Siin, mõisas, on ka tegeletud erinevate süsteemide väljamõtlemisega, et soe sees püsiks. Varem pole seda nagu eriti vaja läinud, kuna keegi pole siin sees elanud talvel. Aastaid tagasi küll elati, aga see on minevik ja pole minu asi, kuidas siis sooja saadi. Minu arvamus on see, et kõik augud ja praod tuleb kinni toppida ja uksed-aknad soojustada, et minu köetud soe välja ei läheks. Oleme siin ka testimas erinevaid küttemeetodeid ning küttematerjali. Siiamaani on alati köetud halupuuga. Nüüd võtsime prooviks turbabriketti. See töötab ideaalselt pliidi kütmiseks. Ahjaa... köögis ka uus pliit koos soojamüüriga ja siiber ka on vahel ,mida eelmisel pliidil polnud... kõik läks kogu aeg korstnasse (pole siis ime et külm on). Turbabriketi eelis kütmisel on see, et laod pliidi aluse täis ja võid ise mitmeks tunniks minna tegutsema õue või kuhugile mujale ning köök on alati soe kui tagasi tuled. Ahjus nii head tulemused polnud.Sai soojaks küll, aga kütmise aeg oli 12 tundi, enne kui siibri sai kinni lükata. Tahaks veel ka ära proovida puitbriketti. Ühe paki (25kg) proovisin. Poole pakiga sai saunakerise päris kiiresti päris kuumaks. Miks me otsime alternatiive on see, et halupuude ladustamine kuiva kohta on pea võimatu. Õues mingi katusealune on, aga see ei pea vett eriti, kuna esiteks küljed on lahtised ning kuna asub mäe otsas, siis kõikidele tuultele (ja vihmadele) valla. Pealegi ei ole sinna võimalik ladustada tervet talvevaru... ja märgade puudega ei tohi kütta! Kindlasti nüüd paljud imestavad, et alles nüüd hakkame puid talveks varuma. Iva selles, et suvel ma veel ei teadnud, et jään siia, mõisa, talvituma. Aga nüüd on mul hobune ja kuhu ma ikka temaga lähen???

Nii me siin siis valmistumegi talveks... mina, minu koer Samurai ning Teeba...

Aga nüüd tegutsema... kütma ahjusid ning soojustama viimaseid aknaid ja uksi...

reede, 26. november 2010

Rebasejaht...

Neli päeva tagasi ilmus mõisa hoovile rebane. Kahjuks sellega seoses jäin hiljaks ka küülikumammade talvekorterisse panekuga... Rebane jõudis  käia urus ja arvata võib, mis seal toimus. Küülikupojad (kes on juba pea 4 kuused noorloomad) jõudsin õnneks ennem eraldada turvalisse varjualusesse. Vaja oli ainult paar tundi ja oleks ka mammad saanud kindlasse kohta... Hetkel veel pole küll lootust päris kaotanud, sest targad räägivad, et rebane murrab looma ja siis tassib minema. Aga kuna ta peaks üle aia sellega hüppama, siis oleks kindlasti näha karvu ja verd lume peal. Aga lumi on täiesti puhas. Sulgesin ka igaks juhuks uru suudme võrguga, et kiskja rohkem ligi ei pääseks, juhuks kui seal keegi veel on elus, aga nii hirmunud, et ei julge välja tulla. Peale seda on see elajas siin jõlkunud ringi iga päev. Algul mõtlesin, et lihtsalt jultunud loom ja näljas, kuna läks nii külmaks. Esimesel päeval tungis ta lausa kõrvalhoonesse sisse. Kusjuures just see oli päev, millal meil toimus hoovi peal ja kõrvalhoones palju askeldamist ning inimesi oli ka rohkem kui üksainuke mina.
Eile õhtul Teebat söötma minnes avastasin, et tõbras oli maganud Teeba varjuall heinte sees. Õnneks Teebal kaugemal mäe peal 2 pooleli olevat väliboksi ka... Viisingi eile siis kaerad ja heina talle sinna, kuna ta ei olnud eriti vaimus sellest, et peab tulema kohta, kus on metslooma lõhnad.
Tänane hommik algas jälle rebase taga ajamisega Samurai poolt. Võtsin minagi kurika ja läksin järgi. Nüüd oli pilt selge... see loom on haige. Ta ei kartnud ei mind ega koera... 2-3m peale lasi täitsa. Aga päris lähedale ikka ei saanud. Mõni tund hiljem helistas naabrinaine Maie mulle ja ma läksin õue trepi peale telefoniga rääkima (kuna mõisas sees pole eriti levi) ja mis ma näen... Tropp magab mu auto nina ees. Lähen siis lähemale, aga see ei tee väljagi... ainult tõmbleb keras. Maie helistas lähimale jahimehele ning 15 mintsa hiljem oligi mees kohal. Rebane oli täitsa haige ilmselt, kuna ta vist ei saanud arugi kui mees ta kurikaga maha lõi. Helistasin ka igaks juhuks vetarstile, kes välistas marutaudi ning kuna loom kedagi inimest või koera rünnanud polnud, siis käskis lihtsalt laiba ära põletada. Metsloomadel pidi igasuguseid haiguseid olema.

Niisiis... Jänkude eest on kätte makstud... Silm silma, hammas hamba vastu!!!

Viimane hommikusöök... :(

teisipäev, 16. november 2010

Keraamikasuve lõpp..

Peaaegu pakitud... mõni asi veel ja siis suletigi uks
Viimane ahjutäis keraamikat on põletatud. Hetkel veel ahjus jahtumas. Homme, kolmapäeval 17.nov. avatakse selle aasta viimane ehk kolmas ahjutäis. Kuna ahju pakkimine on keeruline protsess ja asju tehti tohutul hulgal, siis selleks et kõik asjad saaks küpsetadud, kulus 3 põletust. Kui veel eriti täpne olla, siis peale esimest põletust oli kahtlane, kas ikka teiseks põletuseks saab ahju täis, aga kui II põletus kätte jõudis, siis tuli välja et meil on keraamikauputus ;) See suvi oli üldse palju keraamikat Sulu mõisas näha. Kahe eelmise põletusega on ka Juss (põletusmeister) väga rahule jäänud. Eks näis, mis asjad homme ahjust välja tulevad. Iga kord on suur üllatus näha asju, mis ahju läksid hallide savikäkkidena :P ja välja tulevad imelistes värvides kunstiteostena. Iga põletus on erinev... põnev... tõeline kunst... Aga jääme homset ootama... Kellel huvi tulla ahju pidulikule lahtipakkimisele, siis ilmselt kell 12.30 see algab, oleneb millal ahjumeistrid kohale jõuavad.

reede, 1. oktoober 2010

Küülikujaht

Juba nädal aega käib meil mõisas küülikujaht. Nimelt 3 musta on otsustanud, et nemad ei soovi enam teistega koos elada ja lahkusid oma territooriumilt. Nii palju kui ma neid tagasi panen, nii palju ka neid varsti jälle väljas on. Nüüd olin ise paar päeva sõidus ja rohkem pole neid välja tulnud. Ei tea, miks just need 3 ainult. Miks neid rohkem pole välja tulnud? Üks käis mõisa trepi peal ka, siis kukkus keldrisse. Sealt sain ta kätte ja viisin aeda tagasi... natukese aja pärast oli jälle väljas.
 Nüüdseks olen loobunud... ja las siis jooksevad vabalt ringi, ega nad kaugele lähe... passivad aia läheduses.
Maiustamine arbuusi koortega
Ahjaa... olen vist unustanud mainida kui palju mul pesast poegi välja tuli. Neid oli 7 musta, 3 halli ja 2 aguutit (ehk pruunid - see on rexküüliku värvus, mis saadud chinchilla rexi ja kastor rexi paaritusest).

Ja veel... vahepeal on lahkunud naabrinaise juurde elama tema kaliforniate paar. Maie emane küülik elas ka pikka aega minu jänkside karjas. Isane elas mingi kuu aega seal, kus nüüdseks on Teeba varjualune. Aga nüüd nad õnnelikult Maie juures ja elavad perekonna elu.... varsti on seal majaski oodata väikseid karvapalle.

reede, 17. september 2010

"Karda oma unistusi, sest need võivad täituda!"

... ja siin ta siis lõpuks ongi... minu OMA HOBU... Ma olen teda juba 20 aastat oodanud. Kui ma väike olin siis ma mangusin ikka ja jälle emalt, et palun osta mulle hobune, olgu või tibatilluke, aga peaasi et elus...
TEEBA

...Ja nüüd mul siis ongi päris oma elus tibatillukene hobune:) Transport sujus väga hästi. Mõisas treikust maha tulles pilgutas Teeba oma suuri silmi, et ahah, siin ma siin nüüd olen ja hakkas maast kohe mahlast rohtu sööma. Panin ta esialgu varju alla kinni. Paari tunni pärast käisime jalutasime aia läbi ning tutvusime küülikutega. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Silm säras vaid peas uudishimust. Enne pimeda tulekut sai ta veel ka omapäi koplis ringi jalutada. Ööseks panin ta varju alla uuesti kinni, kuniks ta ära harjub oma uue koduga.
Täna küsiti mu käest, et kas mul on närv sees ka, et hobune tuleb. Hakkasin mõtlema, et miks peaks olema??? Olen ju seda tööd teinud juba 15 aastat, just nimelt hobuseid kasvatanud, söötnud, hoolitsenud nende eest nii heas kui halvas. Olen töödanud aastate jooksul sadade hobustega. Miks peaks nüüd SELLE ÜHE hobuse tulek teistmoodi olema? Aga pean endale ausaks jääma ja tunnistama, et kummalisel kombel on küll tunne teistsugune. See hobu on ju MINU ja hea õnne korral elab ta paarkümmend aastat minuga. Mitte ei ole üks kümnetest hobustest, kes tuleb ja läheb millal iganes omanik heaks arvab. See väike hall hobune on minu oma ja mitte keegi ei saa teda minult ära võtta. 

Selle hobuse saamist toetas Heifer projekt. Loe lisa teistest projekti hobustest http://koduhobu.blogspot.com/
Kogu info Heifer programmi kohta http://www.heifer.ee/

Sulust võib saada keraamikaküla

Jaana töö - The Garbige Troll
...“Te elate selles keskkonnas ja olete sellega
harjunud, aga hoidke oma maad sellisena,
nagu see praegu on, et maaelu ei kisuks
liiga moodsaks. Eesti meenutab mulle
pisut Prantsusmaad – siin on palju lehtpuid
ja kiviaedu, samuti olete säilitanud nii palju
vanu maju. On tore, et Eestimaa pole veel
“liiga valmis”. “ toonitas Jaana Hietala...

Loe tervet artiklit  siit
Reet Saare artikkel Märjamaa valla lehes 15.september 2010

reede, 10. september 2010

Esimene ahjutäis valmis

Irene oma kunstitööga

Ja siin need siis nüüd ongi. Superilusad asjad tulid välja. Põletusmeister Juss oli ka megarahul. Soomlaste punt, kes olid taaskord meil keraamikat tegemas jäid ka rahule. Ka mina sain oma kaks tassi kätte. Uskumatu, et nii ilusad tulid välja. Ahjuomanik oli ka õnnelik... KUI VÄHE ON IKKA ÕNNEKS VAJA!?! Meil oli sel õhtul siin kari õnnelikke ;)
Mõõtmine ja hinna määramine - Tõnu ja Juss

laupäev, 21. august 2010

Hello... üle pika aja...

Mis teha, kui elu kiire ja kui ei ole kiire, siis on arvuti crashid üksteise otsas. Aga nüüdseks loodan, et need mured on korraks ületatud.

Niisiis, katsun Teid kurssi viia sellega, mis siin vahepeal toimunud on. Kõigepealt on meil toimunud paar toredat keraamika kursust. Esimene oli augusti alguses, kui meid külastasid Soomest keraamikategijad, kes viibisid siin peaaegu terve nädala ning Jussi (meie keraamikajuhendaja) abiga valmisid päris huvitavad esemed.
Teine kursus oli mõeldud Heiferi hobusteprojekti peredele. See oli lahe päev mil kohale tuli 24 inimest (s.h. 10 last). Kõik olid usinad keraamikategijad ja Juss oli jällegit tasemel, et suutis selle suure grupiga hakkama saada. Jagasime inimesed kahte gruppi, ühed mätsisid savi ning teised vaatasid filmi Eesti hobuse kasutusaladest. Õhtu lõppes toreda grillimisega lahedas seltskonnas. Paar seltsilist sattusin nii hoogu savimätsimisest, et et mul oli tarvis neile vedada pikendusjuhtmega valgus õue, kuna läks juba pimedaks, aga nemad ei soostunud lõpetama... savi oli kah veel järgi. Lõpuks kella 12ks öösel sai savi otsa.
Täna tuli üks Soome keraamikutest tagasi ning tõi paar sõbrannat ka kaasa. Paar päeva mööduvad nüüd jällegi savimeeleolus.

Jäksidega ka lahedad lood... 31 juuli õhtul sattusin peale, kuidas Suzanna korjas tohutul kiirusel maast kokku kuivanud heina ning suu täis tormas sellega oma uru poole. Ehk siis peasehitus käimas. Järgmiseks päevaks oli Suzanna kõhnaks jäänud. Paar päeva hiljem tundus, et ka teised kaks valget olid kaotanud oma ümarused. Ilmselgelt tundus, et nad on poeginud... aga kuhu??? Ma nägin ainult üht urgu.  Käisin päev otsa nõutult mööda aeda ringi kartes leida kuskilt surnud vastsündinud poegasid. Tundus kuidagi uskumatu, et kõik kolm teeksid oma pojad ühte urgu. Õnneks aiast ei leidnud ma midagi kahtlast. Järeldasin, et siiski olid nad oma pojad ühte urgu teinud. Mis neist küll saab? Ega muud ei jää üle, kui ainult oodata ja loota kõige paremat...Ootamine on pikk? Võimalik, et me ei saa kunagi teada...
Suzanna on pesa ehituse ajaks
kaliforniad ritta ladunud, et nad
 ei segaks teda ;)
 ... aga nüüd... eile (ehk siis 20 päeva peal poegimist)... käisin õhtul pimedas taskulambiga neil aias. mind ajendas sinna minema see, et üleeile oli tekkinud sinna uus auk selle koha peale, mida jänksid kõik need kolm nädalat on hoolikalt kinni patsutanud. Viskasin ennast pikali augu ette ja suunasin valguse auku... ja seal oli üks must käpp ning veidi hiljem tuli august välja pruun nina. JEEEE... MEIL ON JÄNKUPOJAD!!! Kindlat on olemas Suzannal 1 aguuti värvusega poeg ning kaliforniatel 1 hall, 1 must ja vb ka 1 valge. Looduslik valik on tehtud... Küülikud on suutelised ühes urus poegi kasvatama. Pole vaja mingeid pesakaste või poegimismajakesi. Eks varsti paistab palju neid tegelikult on seal...

Ahjaa... peaaegu unustasin mainida, et paar päeva tagasi laiendasin pikk-kõrvade elupaika tehes selle vast 3x suuremaks. Nad olid eelmise aia täitsa paljaks püganud. Nüüd on neil jälle kõrvad püsti suurest õnnest ja kepsutavad pikas rohus ringi... JÄNKSID ON LAHEDAD, eriti veel vabad jänksid!!!

P.S. Mesilastelt oleme mett ka varastanud, aga sellest juba pajatab teine lugu...

neljapäev, 22. juuli 2010

LÄINUD!!! ... esimene mõte küülikuid külastades

Suzanna urg
Läksin hommikul vaatama, kuidas pikk-kõrvad öö üle on elanud... ja mida ma näen... suur kaevandus aia ääres tehtud ja plikasid ei kusagil. Kerge paanika hakkas juba tulema. Lähen lähemale ja näen, et oh... üks kalifornia oma vanas aias on vähemalt alles... nati aja pärast, minu hääle peale, tulevad varjumajast välja ka noor Maie emane ja kolmas kalifornia (äkki ma peaks neile nimed panema, et oleks lihtsam). Hingan kergendatult, aga ikkagit... kus on Suzanna? Kõnnin ümber aia teisele poole kaevandust, et näha kas ta on tõesti aia alt plehku pannud. Pisike kalifornia tüdruk tuli ka uudistama kaevandust... ja äkki tormas kohutava kiirusega pisikesele kallale üleni liivane Suzanna... uhhh... kõik on alles. Tundub, et Suzanna ehitab omale urgu poegade jaoks ja ei luba teistel sinna ligi minna... see on tema kodu. Ootan põnevusega, mis sellest välja tuleb. Vaatan paar päeva, kuidas asjad edenevad ning siis ehitan  uru sissekäigule katuse peale, et vihm otse urgu sajaks.
Suzanna
Pisike kalifornia, Maie oma








Aga hetkel on süda rahul. Jänksid alles ning puhkavad varjumajakeses oma öistest seiklustest, näksides vahest kuiva heina. See on hea märk, kuna hein hoiab kõhud korras!

Happy rabbits

Uus aedik
Täna sai väheke ennast pingutatud ja ehitatud oma jänkudele uus ja suurem aed. Kohanemisperiood sai läbi ja nüüdsest saavad nad vabalt rohumaa peal olla. Nimelt on mu küülikud pärit oma farmist Hiiumaalt, kus nad on elanud puurides ning kuna tegu on  lihatõugu küülikutega, siis nad on toiduks saanud vaid graanuleid ja heina. Värskest rohust pole nad osanud isegi mitte unistada. Siiamaani elasid nad väiksemas aias ning värsket rohtu hakkasid tasapisi saama juurde heinale ja kaerale.

Varjumajake koos minu kaliforniatega
Ahjaa... tutvustan kah siis oma pikk-kõrvasid. Mul on hetkel aias vabapidamisel 3 kalifornia emast  ja 1 kastor rexi emane(ainuke, kellel nimi on... Suzanna... ). Alguses oli ka üks chinchilla rexi isane ka, aga temaga juhtus kummaline õnnetus mõned päevad pärast saabumist. Ta oli enda selgroogu vigastanud nii, et tagumine ots oli halvatud. Midagi ei jäänud mul üle kui et tuli loomakese piinad lõpetada... Aga ma loodan, et ta jättis endast pärandi maha sellega, et vähemalt kaks kaliforniat ja kastor rex on tiined temast. Üks kaliforniatest on noor 4-kuune tüdruk (sinivereline rootslane) ja teda sel ajal karjas ei olnud, kui isane ka seal oli. Pärit on ta küll Hiiumaalt aga nüüd  kuulub ta naabrinaisele Maiele. Boyfriend on ka varsti Hiiumaalt tulemas ning siis suunduvad mõlemad ka Maie juurde elama.




See pilt on tehtud esimesel päeval, kui nad said mõisas oma aedikusse lahti päästetud. Pildil siis näha esialgne kooslus 2 kalifornia emast (õed, mõlemad 6 kuused) kastor rexi emane Suzanna (peaks olema u. 2-aastane) ning chincilla rexi isane FR Alex (vanus 3 aastat sel hetkel). Rexid siis pärit enda põhikarjast. Suzannal on olnud eelmisel aastal üks pesakond poegi.




kolmapäev, 21. juuli 2010

Mõisa talu ajaloost

  Ajalooline Sulu mõis on Haimre abi- ehk karjamõis ja algselt pärines 1390-ndatest. Praegu nähtav hoone on juba laienenud ja tunduvalt noorema välimuse saanud 1800 aastal. Kuna Sulult voolab läbi küllalt veerikas Konuvere jõgi, andis see võimaluse igakülgseks majandamiseks. Karjamõisas olid ehitatud küllaltki võimsad hooned: karjalaudad, tallid, küünid, rehed ja mitmed teised ehitised.
  Sulu oli omal ajal aktiivse elutempo ja tööstusega koht, peale Tallinna paberivabriku hävimist 1710 aastal rajas Oloff Brandt paberiveski siia, milline oli teine Eestis ja omas suurt tähtsust kuni Räpina vabriku rajamiseni, praegu on Sulus küll näha vaid hoone ja vana silla varemed. 20. sajandi alguses püstitati siia tellisetehas ja potivabrik, kus valmistati ka maaparandustorusid mõisamaade jaoks.
  Kuna torud olid käepärast, siis torutati mõisa põlde siin juba 1904. aastal ja süsteemid töötasid veel 1978. aastal kui siin aladel tehti maaparandustöid.


Praeguste omanike käes aastast 2003