Vesidraakon toob küllust – neile, kes selleks valmis on

Draakon kuulub Hiinas heatahtlike müstiliste olendite hulka, kes toovad kaitset ja külvavad edu. Draakoni energias aastad on lasterikkad, inimesed soovivad sel perioodil abielluda, teevad karjääri või käivitavad uusi projekte.

 23. jaanuaril algav Draakon kannab endas yang Vee energiat, mis on pidevas kulgemises nagu suur lai jõgi. Selline energia on harjunud tormakalt, ettevaatusabinõusid järgimata edasi liikuma. Nüüd sõltub palju sellest, kuidas sa algavaks aastaks ette oled valmistunud. Kas tead, kellena ja kuhu tahad jõuda? Kui jah, siis ära kõhkle, korrigeeri plaan ja vii see ellu. Analüüsi oma praktilisi vajadusi ja võimalusi. Sinu jõupingutused võivad tuua uskumatut edu. Kuid tea, et tegutseda tuleb kiiresti, sest viivitades, kasutab sinu õnnelikku võimalust keegi teine. 

 Loe edasi siit 

 HEAD VESIDRAAKONI AASTA ALGUST!!!

Mul on kodus EHS-i poolt tunnustatud tõutäkk :D

EHS-i tõukomisjon tunnustas Atilaiu aretusse sobivaks.
Nüüd siis vaja ära teha põlvnevise õigsuse geneetiline ekspertiis ja ongi asi ametlikult kehtiv.
Sugupuu, pilt ja kontakt.

Koolitus "Angoora küülikutest nii- ja naapidi" 27. november 2011

Olete oodatud koolitusele pühapäeval, 27. november 2011 Mõisa tallu, Sulu külas, Märjamaa vallas, Raplamaal. Algusaeg 12.00 (kogunemine alates kella 11.30st). Riietuda soojalt.

Koolitusel räägime:
* angoora küülikute eripärast
* söötmine
* pidamistingimused
* karvkatte hooldus

Koolituse läbiviija: Ivi Särg
* erikülalisena Mall Parvi, kes lubas rääkida oma kogemustest angoorade pidamisel.

Eelregistreerimisega kuni 25. november 2011 e-maili aadressil ivi.sarg@gmail.com
Info telefonil 53481622 Ivi

Kohtade arv piiratud. Eelisjärjekorras Heifer projekti pered ning karusloomakasvatuse kursusekaaslased ;)

 Peredele, kes saavad projektist angooraküülikud, on see koolitus kohustuslik. Vastasel juhul enne loomi kätte me ei saa anda. Pärast koolitust võimalus oma loomad kaasa võtta.

38 angoora küülikut Heifer projektile Rootsist

Minu pooleldi pügatud küülik

... ja siin nad nüüd ongi. Neli pikka väsitavat (t)ööpäeva ja kaks ööd laevas. Õnneks leidsime super laheda laevakompanii. Soovitan soojalt. Liin sõidab Paldiski ja Kapellskäri vahel. Laevatäis rekkamehi ning võrratu teenindus ning imehead söögid (hommiku ja õhtusöök kuulusid hinna sisse koos kajutiga). Ja ainult 10 tundi merel. Tallinna sadamast väljuvatel laevadel tuleb veeta alates 16 tunnist. Esimene lahe mulje sellest laevast oli see, kui jõudsin laeva peale registratuuri ning sealt ilmus leti alt kohe šampuse pudel mulle, kuna tuli välja, et mul hakkas just tunni aja pärast sünnipäev. Nüüd tagasitulles, olles eksinud rekkade vahele ja ei leidnud teed ülesse salongi, siis autode pealelaadija varmalt kohe juhendas meid liftini. Väga lahe ja viisakas vene vanapapi. Me küll kummagi keelt ei osanud, aga saime koos arusaamisele, et angooraküülikud meil autos on tippkvaliteediga :D

Killavoor. Esiplaanil minu valvekoer,
kes siis valvas terve sõidu kallist
cargot.

Aga nüüd küülikutest. Nagu öeldud, siis tuli neid kaasa 38 isendit. Enamuses on valged, aga palju on ka värvilisi. Täpselt ei teagi. Silme ees on kõik kirju. 

Kolmapäevase päeva veetsime ühes küülikufarmis õppides angoorade pidamisest ja pügamisest. Saime ka ise kätt proovida oma küülikute peal. Vaadates omanikku pügamas, tundus see imelihtne, aga haarates ise käärid kätte, siis oi oi oi... polegi mingi naljaasi see pügamine.

 Nüüd siis oleme juba nädal aega tagasi olnud. Paar päeva tagasi käis ka vet.amet loomi üle vaatamas ning nad jäid nähtuga rahule. Paar nädalat veel vastu pidada ning siis saavad loomad omadesse kodudesse laiali minna. Nimelt meid pandi 3 nädalaks karantiini... jee... Kui enne oli mul 8 küülikut, siis järsku üleöö kasvas peade arv 46 küülikuni. Oleks siis puuridki olemas... aga njahh... mida pole, seda pole. Nüüd siis kooli kõrvalt vihun aga puure teha, et endal elu lihtsam oleks. Ajutiselt on nad mul ära paigutatud, aga graanulite andmine on vähe raskendatud. Noh, vähemalt saan ma omale nüüd puurid kiiremas korras valmis, muidu ongi see töö muudkui veninud ja veninud.

Esimene paigutus. Pooled loomad on veel autos. Teine korrus
tuli ka veel peale naaritsapuuride näol (võrgutükid  usteks
kaablikrõpsudega kinni pandud)

Tänan tähelepanu eest ning kohtume koolitusel,

Ivi

Suvi on möödunud võideldes PPB-ga

... ehk palavuse, parmude ja borrelioosiga. Lihtsalt ei ole suutnud ennast käsile võtta ja siia kirjutada. Tobe on olla haige, aga ega haigus ei hüüa tulles.

Aregon mõni päev tagasi

Aga nüüd siis meie suvest. Aregoni sünnist on möödas juba pea 4 kuud. Ta on kasvanud suureks ja arukaks kutiks. Olles ainuke laps peres, siis ehk ka veidi ära hellitatud :-/ Mingi aeg tagasi sai ta ka omale kiibi kaela sisse. Praegu ootame EHS-i peret teda ülesjoonistama ning arvele võtma. Ühesõnaga temal läheb hästi. Naudib oma lapsepõlve ja on rahul eluga. Teebal nii eriti hea ei ole. Hakkas siin septembri lõpus kohutavalt köhima. Nüüdseks saanud pika ACC kuuri koos Mycolit nimelise ürtide seguga. Ma ei ole päris kindel, aga kahtlustan, et ta on saanud põllukemikaalide mürgituse, sest tal hakkas umbes samal ajal minema halvemaks, kui toimus põldudele mürkide pritsimine suure tuulega, mis oli meie maade poole. Kahjuks ei võta PRIA ega Keskkonnakaitse mitte kui midagi ette, et põllumehi taltsutada. Taimekaitseseadus selgelt dikteerib, et pritsida võib ainult öisel ajal ja mitte tugavama kui 4 m/s tuulega. Meil toimub siin kõik päise päeva ajal ja tugevate tuultega. Samuti sai mürgituse minu sõbranna, kes sattus peale seda kohe kiirabisse, kus ta käib tänase päevani hingamisprobleemide pärast. Ka minul on pikemat aega olnud hingamisraskused. Ei tea kas borrelioosist või ka kemikaalide mürgitusest...

Atilaid peale jõudluskatseid

Aga see selleks... Vähe ilusamatel teemadel ka. Mäletate ehk et aasta alguses tuli meie juurde Hiiuma kutt Atilaid, otsima omale pruuti ning sügiseks uut kodu. Kõik selle on ta saanud. Teeba peaks temast tiine olema ning kodu on ta ka leidnud omale meie juures. Nimelt alates 24.august 2011 on Atilaid minu nimel. Eelmise omanikuga said käed löödud peale edukat esinemist EESTI TÕUGU NOORHOBUSTE ÜLERIIGILIStel JÕUDLUSKATSEtel TORIS, 12.08.2011.A.

"Oma Hobu" oktoobri numbris lk.51 kirjutatakse järgmist: "Atilaid / Mõõdud: 142-170-19. Hinded 8-8-7-7,5-8-8-8. I auhind. Hinnang: Must, i Aku 684E. Täkku esitatakse teist korda. Eelmisel aastal sai I auhinna. Täkk on tõus väga vajaliku värvusega. Must värvus on langemistrendis ja seda tuleb tõus suurendada. Tõutüübilt väga hea, samuti on täkutüüp hästi arenenud. Emapoolne põlvnemine on tõule vajalik kui vähelevinud. Väga hea kehaehitusega täkk, nõrgimaks küljeks on jalgade ehitus. Täkk on hea liikumisega. Tema käitumine ja iseloom on aastaga tublisti paremaks muutunud."

Anne ja Aura Aurora sügisvalguses

Kollektsioon Hiiumaa hobused: Atilaiuga pole veel Hiiuma hobuste sisseränne lõppenud. Samuti on asunud meie juurde elama tori-hannoveri vereline 12 aastane mära Anne ning 1,5 aastane eesti tõugu mära Aura Aurora. Samuti on Teeba juured Hiiumaalt pärit. Tema ema Alisa on sündinud Hiiumaal Ristitee talus. Teeba vanaema Tiina ja vanaisa Aroon on mulle vägagi tuttavad hobused. Tiinaga õppisin ma oma esimesed galopid maastikul ning Arooniga olen ka palju ringi kapanud ning turiste saatnud maastikumatkadel... Hmmm... Head vanad ajad...

Nüüd on kappamised maastikradadel ainult unistusteks. Hobused on, aga pole jõudu ega jaksu nendega ratsutamas käia... HOIDUGE PUUKIDE EEST!!! ja vähemagi kahtluse korral laske perearstil teha borrelioosi  test. Ma ka kunagi mõtlesin, et ah, ega mina ju haigeks ei jää. Nüüd kui tervis on täitsa p..s ja diagnoositud vana-borellioos (üle 10 aasta tagune), siis enam pole mitte midagi peale hakata kui leppida tõsiasjaga, et ega paremaks ei lähegi (eriti). Elan üks päev korraga, katsun päeva õhtusse veeretada ning loodan, et saan öösel magada ilma suuremate valudeta.

Saage tuttavaks... AREGON

Sündinud 25.juuni 2011 kell 4:21 hommikul.

Esimene tund

Esimene päev

Kahe nädalane

Täku taltsutus nagu vanasti

Eile oli ikka üle mõistuse kuum ilm. Terassil näitas temp lausa +38 kraadi. Siiamaani pole see üle +32 läinud. Täielik tuulevaikus oli ka. Otsustasin minna jõkke ennast jahutama ning teel jõe poole vaatasin õnnetuid hobuseid, kes samuti vaevlesid kuumuse ja sitikate käes. Esimeseks võtsingi Teeba näpu otsa ja läksime jõe poole. Ta vaeseke ei saanud muidugi alguses aru, et miks ma teda nii jubedasse kohta tahan meelitada. Kindlasti on vesi põhjatu ja ta upub ära. Pika veenmise peale otsustas ta siiski julguse kokku võtta ning astus vette. No küll oli tal suur üllatus, et vesi ulatus ainult põlvini. Kõndisime veidi sügavamale ja hakkasin talle vett kätega peale viskama. See juba oli talle vägagi meeltmööda ning ta nõustus seisma täiesti lahtiselt jões, ise veel esimeste jalgadega kraapides omale vett peale. Jõest lahkudes ja kopli poole jalutades oli näha tõelist rahulolu ta näolt.
Tunnike enda soojendamist verandal ja siis oli käes Ati kord ta vette viia. Nagu arvata võis ei tekkinud tema vette viimisega mingeid probleeme. Otsustasime jalutada temaga mööda jõge ülespoole ujumiskohta, kus vesi ulatus talle poolde keresse. Kuigi talle alguses vett selga visates võttis ta seda kui ohuna, siiski rahunes ta üsna ruttu kui tundis leevendust sääsehammustustele. Lõpuks rahunes ta nii maha ja hakkas täiega nautima seda veesõda.  Mõtlesin, et proovin testida vanemate eestlaste poolt räägitud hobuse taltsutamiste lugusid... vees. Kuna vees on hobusel raskem kiireid liigutusi teha, siis vanasti oligi õpetatud palju hobuseid meres või kuskil jões või tiigis. Läksin siis minagi talle kõrvale ja hakkasin vees üles-alla hüppama ta kõrval. Algul vaatas küll, et täitsa lolliks läinud olen, aga peagi ta  harjus ning siis viskasin ennast kõhuli üle hobuse... ei mingit reaktsiooni. Nii ma kordasin seda harjutust mitu korda. Paar korda küll kippus ta liikuma hakkama, aga kerge surve päitsetest enda poole ja ta rahunes kohe. Kui see harjutus mõlemalt poolt edukalt läbitud, siis järgmiseks harjutuseks oli viia jalad talle laudja peale, lamades ise kõhuli hobuse seljas ning samal ajal silitades hobuse kaelaalust. Ka see läks meil väga rahulikult. Jäi veel üle viimane harjutus... selga istumine. Mõtlesin veidi, et kas ikka tasub proovida? Hüppasin kõhuli selga, panin jalad laudjale ning siis viisin need teine-teisele poole hobust ning libistasin ennast õigesse kohta istuma. Ati ei liigutanud kõrvagi selle peale ning oli väga rahul oma eluga. Veidi vist imestas, et kuidas ma nii kõrgele temast sain, aga see ei tundunud teda häirivat... Selleks korraks siis piisas ning jalutasime tagasi allajõge kohta, kust veest välja sai. Koplisse jooksis Ati väga kerge sammuga, ise mängeldes ja vehkides pead küljelt-küljele... Nii lahe oli...
Kahjuks polnud meil veekindlat fotokat, et pilte teha sellest esimest selgamineku korrast :( aga mälestus jääb. Ahjaa... mõned päevad tagasi sai Ati esimest korda tutvust teha sepaga. Ka see läks üle lootuste hästi. Viimase jalaga (selleks oli tagumine) oli veidi probleeme, kuna ta oli vähe pinges ning seega puudus tal tasakaal. Aga õnneks tuli mulle telefonikõne ning Atil oli võimalus asjade üle järele mõtelda. Tal oli megaigav sel ajal, näppis nööri hammastega ja asju mis ta nina haardesse ulatus. Lõpuks jäi lausa tukkuma. Kõne lõppedes läksin ta juurde, võtsin jala üles ning ilma probleemideta sai ka see värgitud.

Endiselt ootamas Teeba-beebit...